Viimastel aastakümnetel on järjest rohkem hakatud tähelepanu pöörama alaealistega seotud kriminaalasjade menetlemise iseärasustega arvestamisele. Lapse õiguste konventsioon ^*2 ja Eesti Vabariigi lastekaitse seadus ^*3 kohustavad alati ja igal pool seadma esikohale lapse huvid. Valdkonna olulisust seadusandlikul ning kriminaalpoliitika strateegilisel tasandil on rõhutatud nii Laulasmaa deklaratsioonis ^*4 (võitlus alaealiste poolt ning alaealiste suhtes toimepandud kuritegevusega, esmajärjekorras vägivalla- ja seksuaalkuritegudega, millel on lapsohvrid) kui ka Riigikogu poolt 9. juunil 2010 heaks kiidetud „Kriminaalpoliitika arengusuundades aastani 2018“ ^*5 .

Lapse huvisid ja õigusi on oluline järgida ka lapse ülekuulamisel. Kõige tõesemad on alaealiste tunnistajate ütlused juhul, kui kasutatakse lapse arengutaset arvestavaid küsitlemismeetodeid. ^*6 Laste küsitlemisel saadav tõendusmaterjal on väga otseses seoses menetlejate väljaõppega ning nende püüdega järgida ülekuulamist hõlbustavaid juhendeid. ^*7 Välisriikides on lisaks ülekuulamist reguleerivatele õigusaktidele välja töötatud ka küsitlemist toetavad juhendmaterjalid. Näiteks on Inglismaal ja Walesis ^*8 , aga ka Šotimaal ^*9 välja töötatud spetsiaalsed juhtnöörid mh laste küsitlemiseks. Sellised juhendmaterjalid aitavad menetlejal olla ülekuulamisel rohkem struktureeritud, arvestada alaealise arenguliste iseärasustega, vältida lapse teisest ohvristamist ja samuti ülekuulamise negatiivseid tagajärgi, muutes seeläbi õigussüsteemi töö efektiivsemaks. ^*10 Alaealiste ülekuulamise ja uurijate küsitlemisstiilide kohta on Eestis tehtud valdkondlikke uuringuid ^*11 ning avaldatud teadusartikleid ^*12 ja üliõpilastöid. ^*13

Artiklis tutvustatava uuringu eesmärk oli anda hinnang, milline oli seksuaalse väärkohtlemise ning perevägivalla kriminaalasjades alaealiste kannatanute ülekuulamise praktika aastatel 2013–2014 ning kuidas vastab ülekuulamine kriminaalmenetluse seadustikus ^*14 (KrMS) sätestatule ja kuidas arvestatakse lapse ülekuulamise eripäradega vastavalt struktureeritud küsitlemismeetoditele. ^*15 Keskenduti lapsesõbraliku menetluse põhimõtete järgimisele ning alaealise kannatanu kohtlemise erisustele kriminaalmenetluses, spetsialistide pädevusele alaealiste ülekuulamisel ja ülekuulamise korralduslikele aspektidele.

1. Alaealiste ülekuulamist puudutav seadusandlus

KrMS muutmine 1. septembril 2011 ^*16 tõi kohtueelse uurimise ning kohtumenetluse praktikasse mitu olulist muudatust võrreldes varasemaga. Kohtueelse menetlusega seoses toob KrMS § 70 välja alaealise ülekuulamise erisused, mille võib jagada kolmeks:

−     kes võib alaealist üle kuulata,

−     millal tuleb alaealise ülekuulamine videosalvestada,

−     kuidas on reguleeritud kahtlustava poolt kannatanule küsimuste esitamine.

KrMS § 70 lõike 1 järgi võib menetleja alaealise ülekuulamise juurde kutsuda lastekaitsetöötaja, sotsiaaltöötaja, õpetaja või psühholoogi. Kui menetlejal endal on asjakohane väljaõpe (nt on ta läbinud Sisekaitseakadeemia koordineerimisel toimunud kahenädalase koolituse), siis ei ole spetsialisti kaasamine alaealise ülekuulamisse kohustuslik. Euroopa Komisjoni aruanne laste kaasatuse kohta Eesti õigussüsteemis toob samas välja, et korrapärased alaealiste õigussüsteemis kohtlemise koolitused peaksid toimuma ka teistele lapsega tegelevatele osalistele peale uurijate (kohtunikud, advokaadid, spetsialistid). ^*17

Väljaõppe puudumise korral on eelnimetatud spetsialistide kaasamine kohustuslik järgmistel juhtudel (§ 70 lg 2):

−     kui tunnistaja on noorem kui kümneaastane ja korduv ülekuulamine võib mõjuda kahjulikult alaealise psüühikale;

−     kui tunnistaja on noorem kui 14-aastane ja ülekuulamine on seotud perevägivalla või seksuaalse väärkohtlemisega;

−     kui tunnistaja on kõne-, meele- või vaimupuudega või psüühikahäiretega.

Eespool mainitud juhtudel sätestab KrMS § 70 lõige 3, et vajadusel alaealise ülekuulamine videosalvestatakse. Alaealine kannatanu võidakse korduvalt üle kuulata (sh ülekuulamist videosalvestada) siis, kui kohtueelse menetluse ajal on kahtlustatav tutvunud alaealise videoülekuulamise salvestisega ning on viie päeva jooksul pärast tutvumist esitanud prokuratuurile korduva ülekuulamise taotluse ning prokuratuur on taotluse rahuldanud (KrMS § 70 lg 4).

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ^*18 (EIÕK) artikli 6 lõike 3 punkti d kohaselt on igal kuriteos süüdistataval õigus küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada oma tunnistajate kohalekutsumine ja nende ülekuulamine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) teemakohastest otsustest ^*19 võib järeldada, et lastevastastes kuritegudes oleks konventsiooni nõuded täidetud, kui laps kuulatakse üle eeluurimise käigus, kasutades videotehnikat ning järgides kõiki menetlusnorme, kahtlustataval peab olema kohe kaitsja, kes tema õiguste eest seisab, ja kahtlustatav peab saama esitada omalt poolt küsimusi. ^*20

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee poolt 12. juulil 2007 heaks kiidetud Euroopa Nõukogu deklaratsioon laste kaitsmisest seksuaalse ärakasutamise ja seksuaalvägivalla eest ^*21 annab riikidele menetlemiseks järgmised juhised. Artikli 30 lõige 1 ütleb, et kriminaalmenetlus peab olema korraldatud laste parimatest huvidest lähtudes ja laste õigusi arvesse võttes, ning lõige 2 rõhutab, et ohvritele tuleks läheneda kaitsvalt, kindlustamaks, et võimalikku traumaatilist kogemust ei suurendata. Artikli 35 lõige 1 toob laste ülekuulamise eripärade kohta välja järgmist:

−     lastega tehtavad intervjuud peavad toimuma ilma suurema viivituseta pärast asjaoludest uurimisorganitele teatamist;

−     ülekuulamine peab toimuma spetsiaalselt selleks kohandatud ruumides ning olema läbi viidud vajaliku väljaõppe saanud professionaali poolt, kes vajadusel viib läbi kõik lastega plaanitavad ülekuulamised;

−     ülekuulamiste arv olgu nii väike kui võimalik lähtuvalt kriminaalmenetluse vajadustest;

−     lapsega koos võib olla tema seaduslik esindaja või täiskasvanu tema valikul, kui seadusliku esindaja või täiskasvanu kohta pole vastu võetud vastupidist otsust.

Artikli 35 lõige 2 rõhutab, et laste küsitlused peavad olema videosalvestatud ning neid salvestisi aktsepteeritakse kui tõendeid hilisemas kohtulikus menetluses.

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee suunised lapsesõbraliku õigusemõistmise kohta ^*22 toovad III peatüki artiklis 1 välja laste parimatest huvidest lähtumise: „Liikmesriigid peaksid tagama, et kõikides lapsi otseselt või kaudselt mõjutavates juhtumites seataks esikohale laste parimad huvid.“ Peatükk IV, mis käsitleb lapsesõbralikku õigusemõistmist kohtumenetluse eel, ajal ja järel, reguleerib artiklites 14–15 spetsialistide koolitusega seonduvat ^*23 ning artiklis 17 valdkonnaülest käsitlusviisi üldisemalt, soovitades, et „tuleks töötada välja ühtne hindamisraamistik, mida kasutatakse lapsi otseselt või kaudselt mõjutavate menetluste või meetmete korral ja mis toetab otsuste tegijaid, võimaldades neil iga konkreetse juhtumi puhul laste huve parimal võimalikul moel teenida“. Laste antud tunnistuste ja ütluste kohta märgitakse (art-d 64–74):

−     lapse ülekuulamisega peaksid võimaluse korral tegelema koolitatud spetsialistid;

−     ülekuulamine peaks toimuma võimalikult soodsas keskkonnas;

−     julgustada tuleks ütluste audiovisuaalset salvestamist;

−     korduvad ülekuulamised peaks läbi viima üks ja sama isik;

−     ülekuulamiste arv peaks olema võimalikult väike ja ülekuulamise kestust tuleks kohandada vastavalt lapse vanusele ja tähelepanuvõimele ning need tuleks korraldada spetsiaalselt loodud lapsesõbralikes ruumides ja keskkonnas.

2. Uuringud alaealiste ülekuulamise kohta Eestis

KrMS‑s 1. septembril 2011 kehtima hakanud muudatusi analüüsides on leitud ^*24 , et muudatused on kooskõlas Ministrite Komitee poolt heaks kiidetud Euroopa Nõukogu deklaratsiooniga laste kaitsmisest füüsilise- ja seksuaalvägivalla eest ning arvestavad EIK praktikaga. Üldjoontes olid lapskannatanute/-tunnistajate õigusi ja huve tagavad erikohtlemise võimalused olemas ka enne 1. septembrit 2011 kehtinud KrMS-s, iseasi, kas neid võimalusi alati kasutati, sest seadus seda otsesõnu ei nõudnud ning praktika eri piirkondades erines. ^*25

Tomikas ^*26 on käsitlenud oma uurimistöös Eesti ja Suurbritannia alaealiste ülekuulamise erinevusi kohtueelses menetluses. Ta toob välja, et Eesti seadustes puudub ülekuulamise etappide ja selle läbiviimise protseduuri kirjeldus ning esineb vastuolu etappide järjestuses. Krüger ^*27 jagab ülekuulamistoimingu kolmeks peamiseks etapiks: vabaks jutustuseks, küsimuste esitamiseks ja vastuolude väljatoomiseks ning eeletapiks peetakse ettevalmistamist ja õiguste selgitamist (nimetatud ka toimingu rakendamiseks), samas kui KrMS peab ülekuulamise esimeseks etapiks õiguste ja kohustuste selgitamist. ^*28

Varasematest Eestis tehtud uuringutest on selgunud, et kuigi menetlejate teadmisi alaealiste kannatanute ja tunnistajate ülekuulamisest võis pidada heaks, esines probleeme nende teadmiste praktikasse rakendamisel. ^*29 Alaealiste ülekuulamisel kasutasid uurijad suurel hulgal suletud küsimusi ja võimaldasid vähem vaba sündmuste meenutust. Samas on leitud, et lapsed vastavad vaba meenutuse kasutamisel ning avatud küsimustele pikemalt kui suletud ning valikvastustega küsimustele. ^*30

Eesti uurijate küsitlusstiili analüüsides on leitud, et menetlejad kasutasid sagedamini neid tehnikaid, mida nad arvasid efektiivsed olevat, nagu usalduse loomine tunnistajaga ning viimase võimaluse andmine meenutamiseks enne ülekuulamise lõppu, samuti küsitluse eesmärkide tutvustamist ning soovitust rääkida oma sõnadega kõike, mis juhtunust meelde tuleb. ^*31 Küsimuste tüüpide kategoriseerimisel olid uurijad täpsemad selgituste ja peegelduste puhul; avatud ja suletud küsimuste kategoriseerimine oli raskem ning vaba meenutuse ja suunavate küsimuste kategoriseerimine kõige ebatäpsem.

Thal ^*32 analüüsis 25 Lõuna prefektuuri piirkonnas lastega videosalvestatud intervjuud aastatest 2005–2008 ja leidis, et menetlusnorme oli tihti rikutud. Näiteks ei oldud last informeeritud sellest, et oma lähedase vastu ei pea ütlusi andma. Ülekuulamise kvaliteet sõltus paljuski küsitleja oskustest. Vahel anti lastele lubadus, mis ei pruukinud kehtida (nt „Sa ei pea enam kunagi sellest rääkima“). Samuti oli märke vähesest ettevalmistusest. Thal tõi välja, et vead võivad tuleneda eelkõige hooletusest: juures viibivaid isikuid unustati lapsele tutvustada, ülekuulamise eesmärki tutvustati ebaselgelt, õigusi ja kohustusi tutvustati pinnapealselt. Ta tõi välja, et küsitlused vastasid aastal 2008 nõuetele paremini kui 2005. aastal. Viimaks: vahel oli last ka enne videosalvestatud intervjuud küsitletud, mis võib lõppeda oma tunnistuse kordamisega või keeldumisega ütluste andmisest.

3. Videosalvestatud ülekuulamiste analüüs

Käesoleva uuringu andmeallikateks olid videosalvestatud ülekuulamiste transkriptsioonid ehk protokollid, sest nendes on võimalik eristada uurija küsimusi ja lapse vastuseid (sisuliselt on tegemist ülekuulamise stenogrammiga). Videoülekuulamiste protokollide valikul lähtuti sellest, et ülekuulamised oleksid läbi viidud aastatel 2013–2014 toimunud menetluste raames; ülekuulamisi oleks eri prefektuuridest ning erinevate süütegude kohta (nt kehaline väärkohtlemine, seksuaalse enesemääramise vastased süüteod). Kokku töötati läbi 10 alaealistega toimunud videoülekuulamise transkriptsiooni Põhja (1), Lõuna (3), Ida (1) ja Lääne (5) ringkonnaprokuratuuri piirkonnast. Kuna analüüsitud ülekuulamiste arv oli väike, siis selle põhjal piirkondi analüüsi raames ei võrreldud. Ülekuulamised olid toimunud aastatel 2011–2014. Analüüsitud juhtumites oli ülekuulatud laste keskmine vanus 10 aastat, vanuse varieeruvus 5 kuni 17; 5 last olid poisid ja 5 tüdrukud. Ülekuulamise keskmine pikkus oli 42 minutit (ulatus 15 kuni 94 minutit). Analüüsiti kannatanutega korraldatud videoülekuulamisi; kuriteo liigi poolest oli tegemist vägivallakuritegudega: kehalise väärkohtlemise ning seksuaalse enesemääramise vastaste süütegudega (KarS ^*33 § 121, § 141 lg 2 p 1, § 145). Uuringutulemuste tõlgendamisel tuleb arvesse võtta, et uurimuse valim oli väike.

Ülekuulamisprotokollide puhul uuriti järgmist. Taustandmetest kasutati analüüsis järgmisi andmeid: menetlusosalise liik (kannatanu), sugu ja vanus küsitlemise hetkel; küsitlemise pikkus minutites; kriminaalasja liik (nt füüsiline ja/või seksuaalne väärkohtlemine) ning kuriteokoosseis(ud) (KarS paragrahv); kahtlustatava seotus kannatanuga (tuttav või võõras); prefektuuri tööpiirkond; menetleja sugu; ülekuulamise koht ja juuresviibivad isikud (sh spetsialist, tõlk); ülekuulamise korduvus (küsitlemiskorra number ning küsitlemiskordade arv kokku); videosalvestamise tehniline lahendus; ajavahemik korduvate ülekuulamiste vahel.

Ülekuulamisprotsessikohta kategoriseeriti videosalvestatud ülekuulamiste transkriptsioonide põhjal küsimused Lambi jt ^*34 järgi: vaba meenutuse hõlbustaja („räägi mulle“; „jutusta“); juhitud meenutuse hõlbustaja („sa mainisid autot, räägi mulle sellest lähemalt“); avatud küsimus („mis, kes, kus, millal ...“); valikvastustega küsimus („Kas ta lõi sind üks või kaks korda?“); suletud küsimus („Kas tal oli seljas jakk?“); suunav küsimus („Ta ju puudutas sind?“); lapse jutu kinnitamine, peegeldamine, hõlbustav kommentaar („jah“, „mhmh“); selgitamine („ma tutvustan sulle …“); kiitus („tubli, et sa mäletad“). Samuti registreeriti küsimuste arv ühes lausungis ^*35 ning sõnade arv küsimuste vastustes. Mitme küsimuse küsimise korral registreeriti, mitu küsimust lapselt korraga küsiti.

Ülekuulamise struktuurikohta registreeriti küsitlustes esinevad praktikad lähtuvalt selliste struktureeritud küsitlemismeetodite ^*36 nagu NICHD protokoll ^*37 ning kognitiivne intervjuu ^*38 põhimõtete ilmnemisest, näiteks tervitamine, usalduse tekitamine (hobid, neutraalne teema), reeglite selgitamine (kui laps ei saa aru või ei mäleta, lubaduste pidamine, tõe ja vale eristamise kontroll), ülekuulamise teema juurde minek, vaba meenutuse küsimine ning selle pikendamine, korduvate episoodide esinemise kohta küsimine, teistele inimestele rääkimise kohta küsimine, viimase võimaluse andmine meenutamiseks, minek neutraalse teema juurde ning lõpetuseks küsitleja kontaktandmete andmine. ^*39

Videoülekuulamise protokollide analüüsimisel selgus, et kaheksal juhul korraldati ülekuulamine (võrdlemisi) vahetult pärast kuriteo toimumist (kuritegu toimus samal päeval või kuni kolm-neli nädalat varem), kahel juhul oli kuritegu toimunud kolm aastat enne kuriteost teatamist (ja seega sama kaua enne küsitlemishetke). Ühel juhul oli kahtlustatav pereliige, seitsmel juhul tuttav, ühel juhul võõras ning ühel juhul polnud võimalik seda ülekuulamise transkriptsiooni põhjal tuvastada. Üheksal juhul oli küsitleja naine ja ühel juhul mees. Kahel korral toimus ülekuulamine kahes osas samal päeval, sest vahetult pärast küsitlemist meenus lapsele veel infot kuriteo toimumise asjaolude kohta; ühel juhul teostati kaks ülekuulamist kahel järjestikusel päeval – ühel õhtul ja järgmisel hommikul. Kõik ülekuulamised toimusid Politsei- ja Piirivalveameti ruumides laste ülekuulamiseks mõeldud toas. Neljal juhul ei viibinud küsitlemise juures kedagi, neljal juhul viibis juures spetsialist (kahel korral ohvriabitöötaja ja kahel korral sotsiaaltöötaja), kahel juhul viibis juures kannatanu ema (nt laps istus ema süles). Ühel juhul viibis ülekuulamise juures ka tõlk. Seitsmel juhul kuulas üle laste ülekuulamise alal eriväljaõppe saanud uurija (neist ühel juhul viibis juures ohvriabitöötaja, ühel tõlk) ning kolmel juhul eriväljaõppeta uurija (kõigil juhtudel viibis juures spetsialist, kes kahel juhul oli sotsiaaltöötaja ja ühel juhul ohvriabitöötaja ^*40 ).

Keskmiselt küsiti ühel ülekuulamisel lapse käest 292 küsimust (kõige vähem 72 ja kõige rohkem 742 küsimust). Lausungeid oli keskmiselt ühe ülekuulamise kohta 414 (ulatus 139 kuni 960) ning lausung koosnes keskmiselt 1,42 lausest. 93% juhtudest küsiti lapse käest üks küsimus korraga, 7% juhtudest oli küsimuste arv ühes lausungis kaks kuni viis küsimust. Eriväljaõppe saanud uurijad küsisid 94% juhtudest ühe küsimuse korraga, eriväljaõppeta uurijad 91,7% juhtudel ühe küsimuse korraga. Mitmeste küsimuste hulk on võrreldes 2009. aastal tehtud analüüsiga ^*41 vähenenud, samas kui lausungeid tuleb küsitluse kohta rohkem (mis tuleneb pikemast küsitlemise keskmisest pikkusest). Vaba ja juhitud meenutuse ning avatud küsimuste osakaal küsitlustes on jäänud samaks; vähenenud on märgatavalt suletud küsimuste osakaal ning suurenenud täpsustamise ja peegeldamise osakaal. ^*42

Seega on jätkuvalt problemaatiline vaba ja juhitud meenutuse osakaalu suurendamine ülekuulamistes. Erinevate küsimuste tüüpide kasutamise ulatus menetlejate vahel on suur, mis näitab erinevusi ülekuulamiste vahel (tabel 1). Ilmnevad ka erinevused eriväljaõppega ja -väljaõppeta uurijate vahel küsimuste eri liikide kasutamisel. Eriväljaõppe saanud uurijad kasutasid võrreldes eriväljaõppeta uurijatega rohkem avatud küsimusi ning täpsustamist ja peegeldamist ning vähem suletud ja suunavaid küsimusi.

Analüüsi tulemused näitavad, et küsimuste tüüpidel on mõju ka laste vastuste pikkusele (vaadati keskmist sõnade arvu vastuses) ning see seos oli statistiliselt oluline (tabel 1). ^*43 Juhitud või vaba meenutuse kasutamise korral vastas laps pikemalt kui suletud või suunavatele küsimustele. Valikvastustega küsimustele vastati pikalt. Üks võimalik põhjendus võib seisneda selles, et lausungis peegeldati kõigepealt lapse esialgset vastust ning siis küsiti täpsustav küsimus valikvastusega küsimuse formaadis. Uuringutulemused on sarnased varasema uuringu tulemustega, kus samuti vaba ja juhitud meenutus aitasid lastel meenutada rohkem infot kui suunavad küsimused. ^*44 Laps vastas eriväljaõppe saanud uurija lausungile statistiliselt oluliselt pikemalt (M = 5,31, SD = 11,06) kui eriväljaõppeta uurija lausungile (M = 2,95, SD = 7,20). ^*45 Seega tuleks eelistada, et võimalusel kuulaks last üle eriväljaõppe saanud uurija.

Tabel 1. Küsimuse tüüpide jaotus (%) küsimuste järgi ning keskmine sõnade arv vastustes küsimuste tüüpide järgi

Selgitus: M = keskmine; SD = standardhälve; EU = eriväljaõppe saanud uurijad; EMS = eriväljaõppeta uurijad. Koguküsimuste arv n = 4137.

Inglismaal ja Walesis struktureeritud küsitlemismeetodite kohta kasutusel olevad juhtnöörid toovad ära tegevuste järjekorra, mida menetlejad peaksid laste ülekuulamisel järgima. ^*46 Kuna need juhtnöörid annavad hea orientiiri ülekuulamiste kvaliteedi hindamiseks, siis vaadeldakse järgnevalt, kuivõrd selline tegevuste järjekord ilmneb Eestis korraldatud ülekuulamiste puhul. ^*47

Kõik intervjuud algasid lapse tervitamisega. Kui ülekuulamise juures viibis veel keegi (lapsevanem, spetsialist), siis tutvustati ka neid. Seitsmel juhul tutvustati lapsele, et ülekuulamist videosalvestatakse; kahel juhul mitte. Nendest kahest juhust ühel juhul küsis laps uurija käest, miks kaamera lindistab, ning uurija ei rääkinud lapsele tõtt, öeldes, et kaamera ei lindista. Ülekuulamise juures olnud spetsialist ei sekkunud.

Ühelgi korral ei küsitud lapse käest, kas laps on nõus, et ülekuulamist videosalvestatakse. Seda peaks kindlasti lapse käest küsima ning ülekuulamisprotokollis fikseerima. Efektiivse ülekuulamise aluseks on usaldusliku suhte loomine alaealise kannatanuga. Seetõttu on taunitav, et lapsele ei räägitud ülekuulamise käigus tõtt. Kindlasti peab lapsele selgitama, et ülekuulamist salvestatakse, ning selle kohta peaks lapselt küsima ka luba. Omaette küsimus tekib siin muidugi olukorras, kus seaduse kohaselt tuleks küsitlemist videosalvestada, aga laps pole sellega nõus. Last tuleks motiveerida, aga mitte sundida ütlusi andma, sest viimasel juhul võib kannatama hakata ütluste usaldusväärsus.

Kuuel juhul üheksast tutvustati lapsele, et ta peab rääkima tõtt, ning viiel juhul kontrolliti, kas laps saab aru tõe ja vale vahelisest erinevusest.

Struktureeritud küsitlemismeetodi juhtnöörid soovitavad lapsele selgelt väljendada mõningaid ülekuulamise reegleid. Ühel juhul selgitati lapsele, mida uurija siis teeb, kui ta lapse jutust aru ei saa (nt täpsustab); kolmel juhul selgitati lapsele, mida laps peaks tegema, kui laps uurija küsimusest aru ei saa. Kahel juhul tutvustati lapsele, et kui ta ei mäleta või ei tea, siis ta võibki niimoodi öelda. Oluline on lapsega läbi arutada teemad nagu küsimustest arusaamine ja vastused „ei tea“ või „ei mäleta“, sest laps võib soovida vastata ka küsimustele, millest ta ei saa aru, millele vastust ei tea või ei mäleta, ning seetõttu anda uurijale ebaõiget infot.

Neutraalse teemaga (nt rääkides, mis lapsele vabal ajal teha meeldib) ülekuulamise sissejuhatuses alustati viiel juhul. Seitsmel juhul liiguti edasi ülekuulamise eesmärgi suunas. Kuuel juhul paluti lapsel oma sõnadega rääkida, mis juhtus, ning kolmel juhul pikendati lapse vaba meenutuse faasi. Nii kõnealusest kui ka varasematest uuringutest ^*48 on välja tulnud, et vaba ja juhitud meenutuse korral räägivad lapsed kõige pikemalt. Seega peaks menetleja vaba meenutamise faasi pikendama nii palju kui võimalik, et sündmus(t)est ülevaade saada, enne kui täpsustavate küsimuste juurde läheb.

Seitsmel juhul küsiti infot selle kohta, kas juhtunu juhtus üks kord või rohkem kordi. See oli oluline täpsustus, et saada ülevaade, kas lapse poolt meenutatav on ühekordne või korduv sündmus. Kolmel juhul küsiti, kellele laps veel varem juhtunust rääkinud on. Seda oleks lapse käest oluline küsida, sest kõige esimesele inimesele võib laps olla juhtunust rääkinud kõige detailsemalt.

Kõik menetlejad andsid lapsele viimase võimaluse enne ülekuulamise lõppu veel midagi meenutada. Neljal juhul tegi menetleja lühidalt lapse jutust kokkuvõtte. Videosalvestatud ülekuulamise lõpus ei mindud kordagi neutraalse teema juurde ega olnud juttu oma kontaktandmete andmisest lapsele, kui lapsele peaks veel midagi meenuma. Neutraalse teema juurde minek aitab lapsel kujundada positiivset muljet küsitlemisest kui protsessist. Lapsele oma kontaktandmete andmine aitab lapsel menetlejaga ühendust võtta, kui talle veel miski peaks meenuma. Kui väga põhjalikult püüda juhtunut meenutada, siis võivad mõned mälujäljed aktiveeruda alles pärast ülekuulamise lõppu, seetõttu on selline samm ülekuulamise lõpus vajalik.

Spetsialist oli kaasatud nelja ülekuulamise juurde. Kahel juhul piirdus spetsialisti tegevus ülekuulamisel uurija faktivigade täpsustamisega (nt sündmuse aeg); kahel juhul püüdis spetsialist lapsele rohkem selgitusi jagada ning lapse öeldut täpsustada, aga samas ka liigselt lapse vastamist hõlbustada suunavate küsimustega. Spetsialisti roll ülekuulamiste juures on jätkuvalt ebaselge. ^*49 Ilma ettekujutuseta kriminaalmenetlusest ning küsitlemistaktikast võib spetsialistil olla raske laste parimate huvide eest seista, nii aidata rohkem meenutada kui ka katkestada lapse eaga sobimatuid menetleja lausungeid. Seega on oluline täpsustada ülekuulamisel osaleva spetsialisti rolli ning tema ülekuulamisse kaasamise nõudeid.

Ülekuulamise kvaliteet sõltub väga palju uurija isikust. Struktureeritud küsitlemise juhtnöörides toodud tegevuste järjekorrale vastas seitse ülekuulamist, üks ülekuulamine vastas juhtnööridele mööndustega ning üks ülekuulamine ei vastanud lapsesõbraliku küsitlemise põhimõtetele. Viimasena mainitud ülekuulamine (eriväljaõpet mitte saanud uurija) ei järginud lapsepärase ülekuulamise järjekorda; lapsele ei tutvustatud seda, et ülekuulamist videosalvestati, ning lapse sellekohase küsimuse peale ei räägitud lapsele tõtt videosalvestamise kohta („Aga siin ei filmigi keegi“); lapse suhtes oldi hinnanguline („Sa oled suur poiss juba? Oled?“) ja süüdistav („Kas sina ei ole kunagi kedagi lükanud?“) ning küsiti kohatuid küsimusi („Aga kuidas me saame teda vangi panna?“). Ülekuulamise juures viibinud spetsialist oli erapoolik ega seisnud lapse huvide eest, vaid moodustas ühisrinde koos uurijaga, et last rääkima sundida. Selle ülekuulamise kohta saab öelda, et lapse parimatest huvidest ei lähtutud. Siinkohal tuleb rõhutada, et ülekuulamisel tuleb olla äärmiselt ettevaatlik oma isikliku suhtumise väljanäitamisega kannatanusse. Ülekuulamisel on oluline, et laps saaks kindlustunde, et see, mis temaga juhtus, oli vale ning et ta on tubli, kui ta juhtunust rääkis.

Kõik lastega korraldatud ülekuulamised olid videosalvestatud ning toimusid üheksal juhul kümnest üks kord, mis on kooskõlas Ministrite Komitee poolt 12. juulil 2007 heaks kiidetud Euroopa Nõukogu deklaratsiooniga.

Sama deklaratsiooni artikli 35 lõige 1 toob välja, et lapsega koos võib menetlustoimingu juures olla tema seaduslik esindaja või täiskasvanu tema valikul. Ühel juhul ülekuulamise juures viibinud lapsevanem sekkus ülekuulamise käiku suuremal määral, püüdes aidata lapsel küsimustele vastata, aga samas oli vastamise abistamisel suunav; teise küsitluse juures viibinud lapsevanem püüdis aidata lapsel meenutada ja julgustas last vastama, aga samas vastas ka ise mõnele uurija poolt lapsele esitatud küsimusele. Kuigi tegemist on paari näitega, on see kinnituseks, et nimetatud artikli rakendamine praktikas on hetkel problemaatiline. ^*50 Pigem saaks seadusliku esindaja õigust menetluses vahetult osaleda rakendada ka näiteks peegelklaasi tagant või kaameraruumist ülekuulamist jälgides. Lapsevanemale tuleks selgitada tema rolli ülekuulamisel ning ka seda, mis on ülekuulamisse sekkumise võimalikud tagajärjed.

Pikemate ülekuulamiste korral peaks lapselt ülekuulamise kestel küsima, kas ta soovib vahepeal puhata. Samuti on oluline ülekuulamisel osalevale tõlgile selgitada, et oluline on tõlkida uurija ning lapse vahelist vestlust, mitte hakata ise omal algatusel lapse käest küsimusi küsima või küsitut täpsustama.

Oluline on alaealise iseärasuste konkreetsem hindamine enne ülekuulamist, mis aitaks kaitsta lapse huvisid ja valmistuda menetlejal ülekuulamiseks (nt saada aimu lapse erivajadustest ja kaasata sellest lähtudes ka vajalik spetsialist, nt kliiniline lapsepsühholoog), ning samas selgitada ka ette videosalvestatava ülekuulamise protsessi (kas laps on sellega nõus). Näiteks praegu jääb ebaselgeks, mis asjaoludel ülekuulamisse spetsialisti kaasatakse: kas seadusest (menetleja, kellel puudub asjakohane väljaõpe) või olukorrast lähtuvalt (menetlejal on küll väljaõpe olemas, aga ta leiab, et lapse eripära tõttu, nt võõraste inimestega suhtlemisel, võiks see siiski ülekuulamise kvaliteedile kasuks tulla). Seda oleks otstarbekas edasistes uurimustes täpsustada. Samuti vajab edasist käsitlemist see, kui palju kasutatakse videosalvestatud ülekuulamisi kohtus tõendina; milline osa videosalvestatud ülekuulamistest läheb menetlusse ja milline lõpetamisele ning kas menetlusse või lõpetamisele minevate ülekuulamiste vahel ilmnevad erinevused. Juhul kui erinevused ilmnevad, oleks oluline teada saada, kas need on pigem seotud menetleja küsitlemisstiiliga või lapse vanuse ja eripäraga.

4. Lõppsõna

Jätkuvalt saab välja tuua, et esineb probleeme struktureeritud küsitlemismeetodite praktikasse rakendamisel ^*51 ning ülekuulamise kvaliteet sõltub küsitleja oskustest. ^*52 Tähtis on ka menetleja oskuste järjepidev hindamine. Seega oleks oluline menetlejatele anda nende tegevuse kohta pidevat individuaalset tagasisidet eelkõige struktureeritud küsitlemismeetodite juhtnöörides sätestatust lähtudes. Näiteks alaealiste küsitlemisel juba kogenumad uurijad saaksid oma teadmisi ja kogemusi vähem kogenud kolleegidele edasi anda kovisiooni käigus nii videosalvestatud ülekuulamisi vaadates kui ka küsitud küsimusi ülekuulamise transkriptsiooni alusel analüüsides.

Märkused:

^*1 Artikkel põhineb Kristjan Kase poolt 2014. aastal tehtud uuringu „Alaealiste kannatanute videosalvestatud ülekuulamiste analüüs“ aruandel, mille tellija oli Justiitsministeerium. Arvutivõrgus:[Link] .

^*2 RT II 1996, 16, 56.

^*3 RT 1992, 28, 370; RT I, 13.12.2013, 12.

^*4 Kuritegevusevastased prioriteedid. Laulasmaa deklaratsioon. Arvutivõrgus:[Link] (13.03.2011).

^*5 Arvutivõrgus:[Link] (14.02.2015).

^*6 M. E. Lamb, K. J. Sternberg, P. W. Esplin. Effects of Age and Delay on the Amount of Information Provided by Alleged Sex Abuse Victims in Investigative Interviews. – Child Development 2000/6, lk 1586–1596.

^*7 S. E. Agnew, M. B. Powell, P. C. Snow. An Examination of the Questioning Styles of Police Officers and Caregivers When Interviewing Children with Intellectual Abilities. – Legal and Criminological Psychology 2006/1, lk 35–53.

^*8 Achieving Best Evidence in Criminal Proceedings: Guidance on Interviewing Victims and Witnesses, and Guidance on Using Special Measures. Ministry of Justice, UK 2011. Arvutivõrgus:[Link] (11.03.2014).

^*9 Guidance on Joint Investigative Interviewing of Child Witnesses in Scotland. The Scottish Government 2011. Arvutivõrgus:[Link] (01.12.2014).

^*10 B. Milne, R. Bull. Does the Cognitive Interview Help Children to Resist the Effects of Suggestive Questioning? – Legal and Criminological Psychology 2003/1, lk 21–38.

^*11 K. Kask. Erialaspetsialistide pädevus alaealiste tunnistajate ja kannatanute ülekuulamise kohta kriminaalmenetluses. Tallinn: Justiitsministeeriumi kriminaalteabe ja analüüsi talitus, kriminaalpoliitika osakond 2009. Arvutivõrgus:[Link] (10.11.2015).

^*12 K. Kask. ’I Use What I Use’: Estonian Investigators’ Knowledge of Investigative Interviewing. – Juridica International 2012, lk 161–169; K. Kask. Dynamics in Using Different Question Types in Estonian Police Interviews of Children. – Applied Cognitive Psychology 2012 (26) 2, lk 324–329; K. Kask. Spetsialisti rollist alla 14-aastase lapse ülekuulamisel. – Sotsiaaltöö 2010/2, lk 45–48; K. Kask. Menetlejate küsitlemistehnikad. Alla 14-aastaste laste ülekuulamisprotokollide analüüs. – Juridica 2010/2, lk 120–125; K. Kask. Arenguliselt sobivad meetodid laste küsitlemiseks. – Juridica 2007/4, lk 229–238.

^*13 S. Kask. Lapstunnistaja erikohtlemine kriminaalmenetluses. Magistritöö. Tallinn: Tallinna Ülikool, sotsiaaltöö instituut 2011; E. Thal. Alaealise kannatanu ülekuulamine ja selle videosalvestamine kohtueelses menetluses. Bakalaureusetöö. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2009; U. Tomikas. Tunnistajate ülekuulamise meetodite võrdlus Eesti ja Suurbritannia kohtueelses menetluses. Uurimistöö. Tallinn: Tartu Ülikooli õigusteaduskond 2014.

^*14 RT I 2003, 27, 166; RT I, 19.03.2015, 22.

^*15 Achieving Best Evidence in Criminal Proceedings (viide 8).

^*16 RT I, 14.03.2011, 3.

^*17 Study on Children’s Involvement in Judicial Proceedings: Contextual overview for the criminal justice phase – Estonia (June 2013). Luxembourg: European Commission, Directorate-General for Justice 2014.

^*18 RT II 2000, 11, 57.

^*19 EIKo 17.01.2006, 14151/02, W. vs. Soome; EIKo 10.01.2006, 17122/02, B vs. Soome; EIKo 20.12.2001, 33900/96, P. S. vs. Saksamaa; EIKo 02.07.2002, 34209/96, S. N. vs. Rootsi; EIKo 14.12.1999, 37019/97, A. M. vs. Itaalia. Viidatud S. Kask (viide 13) kaudu.

^*20 Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse seletuskiri, 599 SE III. Arvutivõrgus:[Link] (14.04.2011).

^*21 Draft Convention on the Protection of children against sexual exploitation and sexual abuse. Explanatory Report. European Committee on Crime Problems (CDPC), 12.07.2007. Arvutivõrgus:[Link] (05.11.2015).

^*22 Euroopa Nõukogu ministrite komitee suunised lapsesõbraliku õigusemõistmise kohta. Monograafia nr 5. Strasbourg: Euroopa Nõukogu 2012.

^*23 Vajalikud on valdkonnaülene koolitus „eri vanuserühmadesse kuuluvate laste õiguste ja vajaduste ning lastele kohandatud menetluste kohta“.

^*24 S. Kask (viide 13), lk 60–63.

^*25 Samas, lk 60.

^*26 U. Tomikas (viide 13), lk 22–23.

^*27 U. Krüger. Ülekuulamine kohtueelses menetluses, õiguslikud aspektid. Tallinn: Sisekaitseakadeemia 2008.

^*28 Kriminaalmenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. E. Kergandberg, P. Pikamäe (koost.). Tallinn: Juura 2012, lk 232.

^*29 K. Kask (viide 11), lk 3.

^*30 M. E. Lamb, I. Hershkowitz, Y. Orbach, P. W. Esplin. Tell Me What Happened. Chichester, UK and Hoboken, NJ: Wiley 2008.

^*31 K. Kask. ’I Use What I Use’ (viide 12), lk 166–169.

^*32 U. Thal (viide 13), lk 55–58.

^*33 Karistusseadustik. – RT I 2001, 61, 364; RT I, 25.09.2015, 7.

^*34 M. E. Lamb, I. U. Hershkowitz, K. J. Sternberg, P. W. Esplin, M. Hovav, T. Manor, L. Yudilevitch. Effects of Investigative Utterance Types on Israeli Children’s Responses. – International Journal of Behavioral Development 1996/3, lk 627–637; M. E. Lamb jt (viide 30).

^*35 Lausung on lausest või lausetest koosnev kõneakt, mida piirab selgelt tajutav paus lausungi lõpus või teise isiku kõneakt.

^*36 Loe nende meetodite kohta lähemalt K. Kask. Arenguliselt sobivad meetodid laste küsitlemiseks (viide 12); R. Rammo. Alaealise ülekuulamine kriminaalmenetluse kohtueelses staadiumis. – Juridica 2006/5, lk 317–328.

^*37 M. E. Lamb jt (viide 30).

^*38 R. P. Fisher, R. E. Geiselman. Memory Enhancing Techniques for Investigative Interviewing: The Cognitive Interview. Springfield: Charles C. Thomas 1992.

^*39 H. Stewart, C. Katz, D. J. La Rooy. Training Forensic Interviewers. – Children’s Testimony: A Handbook of Psychological Research and Forensic Practice. 2. ed. M. E. Lamb, D. J. La Rooy, L. C. Malloy, C. Katz (Eds.). Chichester: Wiley & Sons 2011, lk 199–216.

^*40 Ülekuulamised toimusid aastatel 2012–2013.

^*41 K. Kask (viide 11), lk 18.

^*42 Samas, lk 18.

^*43 Statistilise olulisuse täpsed parameetrid on välja toodud uuringu lõpparuandes, vt K. Kask (viide 1).

^*44 K. Kask (viide 11), lk 20.

^*45 Statistilise olulisuse täpsed parameetrid on välja toodud uuringu lõpparuandes, vt K. Kask (viide 1).

^*46 Achieving Best Evidence in Criminal Proceedings (viide 8); M. E. Lamb jt (viide 30).

^*47 Üks ülekuulamine on sellest analüüsist eemaldatud, sest analüüsimiseks oli kättesaadav ainult osaline ülekuulamisprotokoll.

^*48 K. Kask (viide 11), lk 20.

^*49 Samas, lk 3.

^*50 Vt ka „Study on children’s involvement in judicial proceedings“ (viide 17), kus tuuakse välja, et lapsevanema rolli ulatus kriminaalmenetluses laste õiguste kaitsmisel on ebaselge.

^*51 K. Kask (viide 11), lk 3.

^*52 U. Thal (viide 13).

• tõendamine kriminaalmenetluses