Menüü

Kokkuvõte

Menetluspraktikas on viimastel aastatel enam esile kerkinud vastupanu erinevate arendusprojektide suhtes, olles esiplaanil nii uute energeetika, infrastruktuuri kui ka tehaste loomise puhu. Sellist käitumist on sageli nimetatud NIMBY-ks, mis on akronüüm väljendist „Not In My Back Yard“ („mitte minu koduhoovis“). Artiklis käsitlevad autorid NIMBY-t eelkõige lähtudes tuuleenergeetika projektidest. NIMBY mõistet sageli väärkasutatakse, asetades kõik vastupanu väljendajad NIMBY gruppi. NIMBY gruppi kuuluv inimene ei väljenda üldist vastupanu tuuleenergeetikale, vaid vastupidi: ta pooldab seda, kuid on vastu tuulepargi olulisse kohta rajamisele. Sageli peetakse vastuseisu egoistlikest motiividest tulenevaks, kuid vastuseis võib olla kantud mitmest põhjusest: üldisest vastuseisust kõige suhtes, oluliste lähedaste negatiivsest hoiakust, keskkonnahoiakutest, poliitilisest hoiakutest, vähesest usaldusest kohaliku omavalitsuse või arendaja suhtes, kuid ka ebaõnnestunud kaasamisest. Kaasamisel ja kaasamisel võib olla suur vahe. Kaasamine ei ole üksnes riigi ülesanne. Tõhus protsess eeldab koostööd arendaja ja riigi vahel, kus rollid on selgelt jaotatud. Kaasamise edukus ei sõltu ainult seaduse detailsusest, vaid sellest, kuivõrd sisuliselt on kaasamine planeeritud. Sisukas kaasamine seisneb ka tuulepargile sobiva asukoha leidmises, teades, et industriaalsete alade ja raudteede või sõiduteede äärde planeeritud park suurema tõenäosusega tekitab asukoha valikust tulenevalt juba vähem vastupanu, samas on looduskauni koha puhul vastupanu tõenäosus suurem. Kaasamise ajastus, eesmärgipärasus ja efektiivsus on tegurid, mis mõjutavad tugevalt vastupanu olemasolu ja selle ületamist. Edukas kaasamine ei seisne ainult kaasamiskoosolekute korraldamises, vaid pideval osapoolte omavahelisel suhtlusel, ka näost-näkku suhtlusel. Arvestades vastupanu soodustavaid ja vähendavaid tegureid, on võimalik eduka planeerimise ja läbimõeldud kaasamise korral muuta protsess sujuvamaks.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse