Kokkuvõte

Viimastel aastatel on äärmuslike ideoloogiate levik ja inimeste koondumine äärmuslikesse organisatsioonidesse kujunenud paljude riikide jaoks tõsiseks väljakutseks. See ohustab ühiskonna sidusust, soodustab polariseerumist ning suurendab poliitiliselt motiveeritud vägivalla riski. Kuigi radikaliseerumine seondub sageli täiskasvanute tegevusega, siis järjest enam on see probleem ka noorte seas, kelle mõjutatavus, kuuluvusvajadus ning identiteediotsingud muudavad nad äärmuslike ideoloogiate suhtes haavatavaks. Eesti kontekstis on seni olnud otseseid kokkupuuteid radikaliseerunud noortega vähe. Sellest hoolimata on esinenud juhtumeid, mis viitavad selgelt probleemi olemasolule ja kasvavale aktuaalsusele. Käesolev artikkel tugineb Jana Laht-Ventmanni Tartu Ülikoolis kaitstud magistritööle ning käsitleb noorte radikaliseerumise ja deradikaliseerumise mehhanisme Eesti kontekstis. Tuginedes Eesti ekspertidega tehtud intervjuudele ning Põhja- ja Kesk-Euroopa sekkumisprogrammide analüüsile, otsib artikkel vastust küsimusele, millised on Eesti noorte radikaliseerumise põhjused, millised sekkumisviisid on sobivad Eesti radikaliseerunud noorte puhul ja millistele põhimõtetele peaks vastama Eestis rakendatav deradikaliseerumisprogramm.

• õiguspsühholoogia
,
• Kriminoloogia