Menüü

Kokkuvõte

Abielu ja selle õigusliku regulatsiooniga seotud küsimused on läbi aegade olnud valdkond, kus põrkuvad sajandeid püsinud kiriklikust korrast lähtuvad maailmavaated ning pidevalt uueneva elukorraldusega kaasaskäivad ideed. Nii näiteks tõusetuvad ju ka tänapäeva Eestis iga natukese aja tagant arutelud samasooliste paaride abieluõiguse kohta, mida lõplikult pole siiani selgeks vaieldud. Abielu sõlmimise kõrval on paraku aktuaalne ka abielude lahutamine. Õigus seda teha on praegu, aastal 2023, Eesti Vabariigis tavapärane ning iseenesestmõistetav nähtus. Abielu lahutatakse abikaasade vastastikusel kokkuleppel. Perekonnaseaduse § 67 kohaselt võib kohus abielu lahutada, kui abielusuhted on pöördumatult lõppenud. Nii lihtne pole see aga alati olnud. Esimesel iseseisvusperioodil lahutati abielu vaid juhul, kui esines üks seaduses toodud lahutuse alustest. Artiklis käsitletaksegi abielu lahutamise aluseid Eestis perioodil 1918‒1940. Autor on nad jaganud parema jälgitavuse huvides kolme rühma: oluliste perekondlike kohustuste rikkumine, lahuselu ning abielu lahutamine mõlema abikaasa ühisel soovil. Kuigi värskelt vabas riigis kehtima hakanud usuvabaduse põhimõtte taustal võiks eeldada, et ka lahutusõiguse väljatöötamine oli kantud ideest luua midagi uut ja senisest korraldusest erinevat, võttes selleks eeskujuks välismaised seadused, nähtub lähemal vaatlusel siiski, et reaalselt lähtuti ka edaspidi kõige rohkem juba koduseks saanud ususeadustest.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse