Kokkuvõte

Veidi enam kui kolmteist aastat tagasi jõustus kehtiv perekonnaseadus (PKS), millega integreeriti Eesti õigusesse uudse instituudina hooldusõiguse kontseptsioon. Praktikas tekitas uue kontseptsiooni rakendamine esialgu segadust ning hooldusõiguse põhimõtteid püüti suruda varasematesse väljakujunenud raamidesse. Ühise hooldusõiguse lõpetamist kiputi käsitama sarnaselt varasema vanema õiguste äravõtmisega, kuigi viimasele vastab tegelikkuses hooldusõiguse täielik äravõtmine. Samuti kippus arusaamatusi tekitama otsustusõiguse tähendus uues hooldusõiguse süsteemis. Perekonnaõigusalase teoreetilise kirjanduse vähesuse tingimustes on tõlgendusi pakkunud Riigikohus, kes on alates 2011. aastast teinud ca kümmekond lahendit hooldusõiguse teemal, püüdes selgitada hooldusõiguse kontseptsiooni ja kujundada ühtset kohtupraktikat.

Käesolevas artiklis analüüsitakse, kas ja kuivõrd on kohtupraktikas kujundatud tõlgendus kooskõlas PKS hooldusõiguse kontseptsiooni algsete eesmärkidega, milles seisneb lapse parim huvi hooldusõiguse vaidlustes ning kuidas leida tasakaal lapse huvide ja vanema õiguste vahel, kui vanemad ei soovi või ei suuda enam ühist hooldusõigust üksmeelselt teostada. Seejuures analüüsitakse erinevaid praktikas tekkinud vastuolusid ja kitsaskohti ning püütakse neile lahendusi pakkuda. Kuna samamoodi teiste eraõiguse reformi käigus vastu võetud seadustega oli ka PKS loomisel suuresti eeskujuks Saksamaa vastav regulatsioon, on artiklis muu hulgas kasutatud Saksamaa tsiviilseadustiku kommentaare.

• ülalpidamiskohustused
,
• vanemate õigused ja kohustused