Menüü

Karistusseadustiku § 56 ja selle rakendamine Riigikohtu praktikas: kui selge on see, kuidas kujuneb süüdlase karistus?

Autor:
Number 2022/3
Lk 181-194

Kokkuvõte

Karistuse eesmärke selgitavad karistusteooriad, mis laias laastus jagunevad kaheks: absoluutsed ehk retributiivsed karistusteooriad, mille mõistes on karistus tasumine, ja relatiivsed ehk utilitaarsed karistusteooriad, mis näevad karistuses ennetamise ehk preventsiooni eesmärki. Nendes teooriates kajastuvad neli karistusele omaseks peetavat eesmärki: tasumine, hirmutamine, ohutustamine ja taasühiskonnastamine. Artikli eesmärk on karistusseadustiku (KarS) § 56 kriitiline käsitlus selle sätte sõnastuse ning sätet rakendava Riigikohtu praktika analüüsi kaudu. Autor küsib, kas tänasel päeval on Eestis selge, millistest põhimõtetest lähtudes isikuid karistatakse. Mingil määral puudutatakse ka küsimust, kas need põhimõtted vastavad nüüdisaegsele (õigus)teaduslikule teadmisele, kuid seda üksnes näitlikustamiseks.

Käsitlus on rajatud eeldusele, et Eestile relevantsed karistuse eesmärgid ja nende suhestumine on võimalik tuletada KarS §-st 56. Selline väide põhineb asjaolul, et karistuse eesmärke sisaldavad karistusteooriad ei ole üksnes teoreetilised konstruktsioonid, vaid nendest sõltuvad konkreetse riigi karistuse mõistmise alused. Viimased on Eesti karistusseadustikus sätestatud just KarS §-s 56. Seega, KarS §-st 56 saab järeldada Eestis kasutusel olevad karistusteooriad ning selle sätte sõnastusest ja rakendamisest Riigikohtu praktikas saab tuletada karistusteooriates sisalduvate karistuse eesmärkide omavahelise suhestumise.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse