Kokkuvõte

Tartu rahulepingut tavatsetakse nimetada Eesti riigi sünnitunnistuseks. See kujund on tabav, ent seab kahtluse alla lepingu juriidilise tähtsuse tänapäeval, sest täisealiseks saanud inimese vaatevinklist ei mängi suurt rolli see, kas tema sünnitunnistus kehtib või mitte. Artiklis vaagitakse teesi, mille kohaselt annab rahuleping Eesti iseseisvusele tagatise. Selleks tuuakse esile rahulepingu artiklis II mainitud väljendite ajaloolised juured ning vaadeldakse siis nende hilisemat tõlgendamist. Järeldus on, et Eesti õiguslik seisund ei sõltu tänapäeval sellest, kas Tartu rahulepingu artikkel II kehtib. Tunnustamist puudutav osa ammendas peagi oma õigusliku mõju, sest tunnustuse tagajärjed – sellega kaasnevad õigused ja kohustused – olid tekkinud ning ei olenenud enam rahulepingust. Artikli II mõte on paigutada Venemaa Eesti suhtes samasse seisundisse, kus on kõik teised riigid. Ka selle artikli kehtetuse korral poleks Venemaal Eesti maa ja rahva üle mingeid ajaloolisi eriõigusi.

• Tartu rahuleping
,
• suveräänsus
,
• rahvusvaheline tunnustus
,
• taasiseseisvumine