Kokkuvõte

Eesti, Läti ja Leedu ratifitseerisid Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) 1990. aastate keskel: Leedu 1995., Eesti 1996. ja Läti 1997. aastal – s.o mõned aastad pärast nende taasiseseisvumist ja lääneriikidega diplomaatiliste suhete taastamist 1991. aastal. Sellest ajast peale on Nõukogude okupatsiooni periood Balti riikides (1940–1991, mida katkestas Natsi-Saksamaa okupatsioon aastatel 1941–1944) muutunud põnevaks vaidluslaboriks, mille põhjal hinnatakse rahvusvahelise kriminaalõiguse kohaldatavust. Lõpuks paluti sellistes asjades öelda oma sõna ka Euroopa Inimõiguste Kohtul (EIK), et teha kindlaks, kas see, kuidas Balti riigid kohaldasid rahvusvahelise kriminaalõiguse norme ja printsiipe varasemal Nõukogude perioodil toime pandud kuritegude ja repressioonide suhtes, võis endast kujutada EIÕK rikkumist.

Kuidas siis rahvusvahelist kriminaalõigust taastatud Balti riikides kohaldati? Millised on olnud selle tegevuse vastuolulised aspektid? Mil moel on EIK pidanud sekkuma? Kas tal on õnnestunud asjaomaseid norme ja standardeid Euroopa inimõiguste õiguse aspektist selgitada? Kas EIK-s arutatud Balti riikide asjadest on olnud ajaloo hindamisele mingit kasu või on olukord sama vaidlusalune nagu enne seda? Käesolevas lühikeses artiklis otsitakse vastuseid nendele küsimustele.

• inimsuse ja rahvusvahelise julgeoleku vastased süüteod