Kokkuvõte

Eesti tööseadustes ei ole defineeritud töötaja mõistet, sest isegi väga täpne mõiste võib piiripealsetel juhtumitel osutuda ikka liiga kitsaks või laiaks. Ent tööseaduste loomisel ei peagi töötaja definitsiooni andma, kuivõrd tooma välja olulised kriteeriumid, mis aitaksid eristada töötajat iseseisvast lepingupartnerist. Kõige olulisem töötaja kindlaksmääramise kriteerium on alluvus, sest kui töösuhte poolte vahel puudub alluvussuhe, siis puudub ka tööõigussuhe.

Ideeliselt peaks saama töötajaid ja iseseisvaid lepingupartnereid töötaja kindlakstegemise kriteeriumite abil selgelt ja lihtsalt eristada, kuid uute töövormide tekkimine on muutnud selge piiri tõmbamise väga keeruliseks. Uued töövormid ja pidevalt mitmekesisemaks arenevad töösuhted panevad õigusteadlaseid arutlema, kas traditsioonilised kriteeriumid on üldse asjakohased, sest töötajaks ei ole võimalik pidada mitmesuguseid töötegijaid, kes kaitset vajaksid.

Palju kõneainet teadlastele ja rohkelt tööd kohtutele on pakkunud koostööplatvormide vahendusel töö tegemine, mis on uue töövormina tugevalt kanda kinnitanud ka Eestis. Koostööplatvormide vahendusel töötavate isikute õigusliku staatuse kindlakstegemiseks tuleb viisi, aja ja koha kriteeriumi analüüsida koos, et jõuda järeldusele, kas alluvuse kriteerium on täidetud.

Artiklist selgub, et analüüsi tulemused on segased ja vastuolulised, mistõttu on keeruline võtta seisukohta, kas koostööplatvormide vahendusel töötavate isikute näol on tegemist töötajate või iseseisvate lepingupartneritega. Seetõttu toob artikli autor välja kaks praktilist ideed, milleks on tööõiguse eesmärgipärane tõlgendamine ja selle väljaselgitamine, kas töötegija on tegelikult ettevõtja. Need kaks ideed võivad aidata töötegija õigusliku staatuse kindlakstegemisel, säilitades seejuures Eesti õigusele tuttava töötegijate kaksikjaotuse.

• tööleping
,
• töötaja