Kokkuvõte

Uute töötegemise viiside juures on erialakirjanduses palju pööratud tähelepanu töötegijate individuaalsele kaitsele ning töötegija ja tööandja suhte õiguslikule reguleerimisele. Seevastu ei ole piisavalt sügavalt uuritud kollektiivsete töösuhete võimalikkust uute töötegemise viiside juures, samuti kollektiivse töösuhte mõju. Kuigi uued töötegemise viisid ei soodusta kollektiivsete töösuhete arenemist, võib siiski täheldada, et ühised kollektiivsed väljaastumised on selleks võimaluseks, mille abil saavad uute töötegemise viisidega hõlmatud töötegijad seista oma ühiste huvide eest. Uute töötegemise viiside juures on kollektiivsete huvide esindamise puhul olulisel kohal konkurentsiõigusega seotud teemad. Kui tegemist on töötajate ja tööandjatega, siis on võimalik sõlmida kollektiivleping ning kollektiivlepingu alusel on võimalik kokku leppida töötegemise tingimised. Samas kui tegemist on töötegijatega, kes ei ole töötajad, tekib küsimus selle kohta, kas ja missuguses ulatuses saavad nad kokku leppida teenuste hinnas, ning sellega seoses, kas ja missugustel tingimustel on tegemist vaba konkurentsi kahjustavate kokkulepetega (kartellikokkulepe).

Käesolevas artiklis analüüsitakse Eesti kehtivat õiguskorda ja selle võimalikku rakendamist praktikas kollektiivsete töösuhete kujundamisel uute töötegemise viiside puhul. Artiklis otsitakse vastust küsimusele, kas ja missuguses ulatuses saavad uued töötegijad kasutada kollektiivses tööõiguses ette nähtud võimalusi, selleks et paremini seista oma huvide eest ning leppida töötegemise tingimusi kokku kollektiivselt.

• kollektiivsed töösuhted
,
• konkurentsiõigus