Teie ees olev Juridica number on kaanest
kaaneni täis suurepäraseid artikleid. Kui ma valiksin ühe mõtte neist välja,
teeksin liiga mitte ainult teise mõtte autorile, vaid sellesama autori teisele
mõttele. Kui otsida nende artiklite ühisnimetajat, siis ilmselt oleks selleks
Paloma Krõõt Tupay mõte: „Juriidiline täpsus ja metoodika ei ole õigusteaduslik
edevus.“ See on midagi palju enamat.
Edevusest kirjutan sel korral minagi. See
võis olla siinkirjutaja 16. sünnipäev, kui otsustasime ühikatoas maha mängida järgmise
mängu. Igaüks sai lehe, millel oli ühe külalise nimi. Lehe ühele küljele tuli
kirjutada, mida arvad sellest inimesest head ja teisele – mida halba. Siis tuli
leht voltida ja anda järgmisele edasi, kuni ring sai täis. Mina kui
sünnipäevalaps lugesin kogu kirjapandu ette. Ehk siis: kes mida kirjutas,
teadsin vaid mina (eeldusel, et tundsin käekirja ära). See oli karm mäng,
mõnigi sai haiget. Ülikoolis, piinlik tunnistada, oli meil tavaks teha inimeste
edetabeleid. Ei, mitte „nende“ omi, vaid meie omi – ka me ise olime selles
tabelis. Kord tõusid, kord langesid. Enamasti oli nii, et kui olid tabeli
koostamise juures, oli su koht kõrgem. Aga oli ka neid, kes ka tagaselja olid
vaat et alati kõrgel kohal.
Absurdne, et ma sellistest laste mängudest
kirjutan, on nii? Ei kirjutaks, kui tänapäeval ei mängiks neid mänge kogu
maailm. Poes kassaaparaadi kõrval on tagasiside tabloo, teate küll –
näopiltidega, millel suu erinevat moodi kõver. Helistasid panga infoliinile?
Postkasti potsatab tagasiside küsimustik. Lugesid netist artiklit? Kohe selle
all on 10-palli skaala: kas loetud artikkel vastas ootustele? Andsid ülikoolis
loengut? Ainekursuse lõppedes saad üliõpilaste tagasiside.
Olen ühe korra seda tagasisidet lugenud.
Sain teada, et ma üldiselt meeldisin üliõpilastele. Hurraa?
Cicero ütleb, et voorusel on omane inimesi
enda poole võita. Kahekordne võit: olen tubli inimene ja meeldin teistele. 2000
aastat hiljem ei kahelda ilmselt selles väites, sest püüame ju tänagi teenida
teiste lugupidamist tarkuse, heatahtlikkuse, tasakaalukusega jne. Aga pahatihti
on see vaid fassaad. Ühel hetkel eesriie langeb ja mink kas võetakse maha või
pudeneb.
Miks me püüame kõigest näida? Sest tubliks
inimeseks saada on väga raske. „[M]e ei ela täiuslike ja laitmatult tarkade,
vaid selliste inimeste hulgas, kelle puhul on juba suurepärane, kui voorus neis
heiastub […].“ *1 Kes rasket enesearengu teed käia ei
taha, ei oska või ei suuda, peab leppima vähema toetajate hulgaga või haarama
kosmeetikakoti järele. Igaüks ise valib.
Tänapäeva ühiskonnas enam mitte. Enamik
meist on palgatöötajad, kui tööandja tahab meeldida, siis töötajal tuleb
meeldida. Küsigem siiski – kas vanast heast viisakusest enam ei piisa? On neil
vahet? On. Juhan Liivi sõnadega: „Kes meeldida tahab, peab roomama.“ Euroopalik
arusaam viisakusest jätab põlved puhtaks.
Selge on see, et ükski õppejõud ei peaks
üliõpilaste ees roomama. Aga tsirkust tegema? Näiteks sellepärast, et
mängulises atmosfääris jäävad teadmised paremini külge? Lasteaiakasvatajad on
seda aastaid teadnud.
Aga äkki me alahindame mitte ainult
tudengeid, vaid üldse nooremat generatsiooni? Mis siis kui nad tegelikult
tahavad suureks saada? Kui ka nemad ei taha mängida seda meeldimise-mängu, aga
mis teha – õppeinfosüsteem kohustab? Lihtne oleks nüüd lõpetada lausega, et
ebaviisakust ei õigusta miski. Aga juba Sokrates olevat öelnud: enne, kui
vastad küsimusele, kas halvale võib halvaga vastata, mõtle hoolega järele. Sest
see on üks tähtsamaid küsimusi üldse.
Märkused:
*1 Marcus Tullius Cicero. Kohustustest. Ilmamaa 2007, lk 24.