Menüü

Kokkuvõte

Politsei ja julgeolekuasutuste keskne tööriist on andmed, sealhulgas isikuandmed. Nende töötlemise proportsionaalsuse hindamiseks on vaja teada riikliku sekkumise eesmärki, mis on kas süüteomenetluse läbiviimine või ohu tõrjumine. Nendele kahele lisandub kolmaski eesmärk, milleks on riigi ja tema põhiseadusliku korra kaitsmine, ent viimatinimetatule ei kuulu käesoleva artikli põhirõhk. Teadmata tegevuse eesmärki, puudub alus, mille vastu kaaluda riikliku sekkumise proportsionaalust. See lihtne tõsiasi kehtib ka isikuandmete varjatud töötlemise kohta ning seda sõltumata töötleja institutsionaalsest staatusest (sh sõltumata küsimusest, kas tegu on uurimis-, politsei- või julgeolekuasutusega). Põhiõiguste aspektist vaadatuna võib isikuandmete varjatud töötlemist pidada üheks intensiivsemalt põhiõigusi riivavaks riiklikuks tegevuseks. Seda võimendab tõsiasi, et süütegude uurimise ja ohtude tõrjumise varajases faasis (ennetamise olukorras) kalduvad volitusnormide erinevad materiaalõiguslikud eesmärgid n-ö kokku sulanduma. Artiklis analüüsitakse kriminaal- ja ohutõrjemenetluses inimeste varjatud jälgimiseks antud volitusnormide sisu, sealhulgas seda, kas ja mil määral on seadusandja eristanud riikliku sekkumise eesmärke. Põhieesmärk on hinnata üldiselt, kas inimeste varjatud jälgimiseks kehtestatud volitusnormide sisu ja eesmärke on Eesti õiguskorras õigusriigi vaatenurgast piisavalt hästi ja loogiliselt eristatud või on tegu rohkem n-ö seadusandja katselaboriga, kus volitusnormide piirid on ebaselged.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse