Kokkuvõte
Eerik-Juhan Truuväli oli õigusteadlase,
õpetaja, õiguskantsleri ja inimesena vaieldamatu autoriteet. Jätkemgi ta just nõnda
igaveseks meelde: sirge, kindel, kõlava hääle ja selge jutuga, erakordselt
süsteemne ja sõltumatu mõtleja, vaimukas, omade seas lõbus ja vahva.
Saatesõna teosele „Põhiseaduse teel“ *1
lõpeb Eerik-Juhan Truuväljale nii omase erudeeritud huumoriga, milles
julgustatakse keeruliste tekstide lugejat: „Kui ei tule kohe hästi välja, siis
võib uuesti proovida, või mis teatud juhtudel kindlam – ajada süü koostaja
võimetusele. Viimase võimalusega peab iga autor alati arvestama ja selles
arvestuses reeglina ei eksita.“
Eesti riigiõiguse kullafondi jäävad
professor Truuvälja seisukohad Eesti iseseisvuse taastamise aegu ja hiljem
õiguskantslerina, intervjuud, artiklid, kõned Riigikogus. Neist vaatab vastu
südametunnistusega tõsine riigimees, põhiseaduse vankumatu kaitsja, alati
õigusriigi ja õigluse eest väljas.
Taasiseseisvumise järel õiguskantsleriks
nimetatud E.-J. Truuväljata arvatavasti ei oleks tänapäevast tugevat ja
sõltumatut õiguskantsleri institutsiooni. Erines ju 1992. aasta põhiseaduses
ette nähtud õiguskantsler oluliselt 1938. aastal tööd alustanud
õiguskantslerist, aga ka ametivendadest Soomes ja Rootsis. Riigiõiguse ajaloo
hea tundmine ja sisukas koostöö põhjanaabritega oli ametkonna ülesehitamisel
kindlasti abiks, ent uudsetest valikutest polnud pääsu.
Okupatsioonieelse õiguskantsleri Anton
Palvadre tööülesanne oli hinnata täitevvõimu tegevuse seaduslikkust.
Halduskohtud olid küll tollalgi olemas, ent nagu öeldi Rahvuskogu esimese koja koosolekul
8. juunil 1937 kavandatavaid sätteid selgitades: „Meil on aga selliseid
juhtumeid, kus kodanikud ei pöördu õigeaegselt vastavate asutiste poole oma
õiguste jalule seadmiseks ja pärast nurisevad, ning teiseks, kus kodanikud
üldse kohtusse ei saa pöörduda; kuid see ei tähenda veel, et
administratiivasutised oleksid seadusepäraselt talitanud. Selleks, et riigivõim
käiks seaduslikku teed ja voolaks seaduslikkuse kanalite kaudu, on nüüd ette
nähtud eriline ametikandja Õiguskantsleri nimetuse all. See instituut on seda
enam põhjendatud, et riigipeale võimaldatakse seaduslikkuse järelevalve. Kui
riigipea paneks vastavad põhiseaduses tähendatud ülesanded mõnele vähemale
ametnikule, siis vaevalt riigipea seda ülesannet, õiguslikku järelevalvet,
tarviliselt täita saaks. Sel viisil Õiguskantsler peab olema riigipeale
kaaslaseks Eesti õigusliku korra süvendamise ja säilitamise ülesande
teostamisel.“ *2
Vähe on teada, et tollal oli õiguskantsleril võimalik esitada täitevvõimu
asutuse vastu protest halduskohtule. Okupatsioonieelne õiguskantsler sarnanes
seega enim ombudsmaniga, evides ka täitevvõimusisese järelevalveorgani jooni.
Ombudsmani ülesandeid 1992. aasta põhiseadus
ette ei näinud, ent ka ei välistanud neid. Euroopa Liiduga ühinemise eel lisati
õiguskantslerile hea halduse tava järgimise valvuri ehk ombudsmani roll.
Rahvusvaheliselt saab õiguskantsleri olemust kõige tabavamalt kirjeldada
võrdluse kaudu Soome ja Rootsiga. Neil on õiguskantsler ja ombudsman eraldi,
Eestis aga liidetud ühte ametkonda. See on loogiline ja väikeriigile mõistlik
valik.
Unustuse hõlma ei tohi lasta vajuda
õiguskantsler Truuvälja panust Eesti iseseisvuse ja territoriaalse
terviklikkuse hoidmisel. Vaatamata kriitikale ja rünnakutele vaidlustas
õiguskantsler 1993. aasta suvel Narva Linnavolikogu ja Sillamäe volikogu
otsused korraldada referendum rahvuslik-territoriaalse autonoomia loomiseks.
Tollal veel Tartu Raekojas istungeid pidanud Riigikohtu põhiseaduslikkuse
järelevalve kolleegium nõustus õiguskantsleriga *3 ja üks
kriis oli jälle lahendatud.
Vaheda sõnaga, sõltumatu ja mõjukas
õiguskantsler Truuväli polnud ametiajal sugugi kõikide ametnike, poliitikute
ega juristidest kolleegide lemmik. Et ta põhiseadusvastaste plaanide tõkestaja
ja paljastajana mõnelegi jalgu jäi, kinnitavad katsed õiguskantsleri
institutsiooni nõrgestada. Neist annavad head aimu põhiseaduse juriidilise
ekspertiisi komisjoni koosolekute protokollid aastatest 1996–1998. Iseäranis
tuline mõttevahetus puhkes komisjoni koosolekul 14.–15. novembril 1997.
Õiguskantsleri põhiseaduslike institutsioonide tasakaaluvalemis tähtsusetuks
„nutumüüriks“ muutmise ajendina püüti kasutada Euroopa Liiduga ühinemise eel
Eestile esitatud nõuet sisse seada ombudsmani amet. Mõistagi ei olnud selle
nõude täitmisel ja E.-J. Truuvälja tiibade kärpimise katsel vähimatki loogilist
seost.
Vastuseks ettepanekule taandada
õiguskantsler üksnes „pehmeks“ ombudsmaniks, võtta ära Riigikohtusse pöördumise
õigus ning osalemis- ja sõnaõigus Riigikogu ja Vabariigi Valitsuse istungitel,
vastas Truuväli rangelt (mäletan praegugi ta ilmet ja hääletooni neil
koosolekutel): „Kui Põhiseaduse Assamblee otsustas, et temast tehakse
õiguskantsler, mitte ombudsman, siis teie praegu püüate hobusest teha lehma.
Niisuguse loogikaga väljatulemine on täiesti hämmastav. […] Te olete lähtunud
oma ettekujutusest, mitte realiteedist.“ *4 Dr Heinrich
Schneider lisas elukogenud õigusteadlase vaate, mis võtab kenasti kokku
komisjoni enamuse seisukoha: „Tundub nii, et seaduslikkuse kindlustamise
seisukohalt õiguskantsleri instituut on täitnud oma koha. Minu seisukoht on
selline, et ei tahaks täiendada ja lõhkuda korralikult töötanud süsteemi.“
Koosoleku lõpus esitatud seisukoht viitab
prof Truuvälja osavale navigatsioonile nii teaduse õilsa sildi taha peidetud
poliitikas kui ka rahvusvahelisel areenil: „See nn. teine lõik, mida ombudsmani
funktsiooniks loetakse, see on ka õiguskantsleri ametkonnas olemas. 20 inimest
38-st tegeleb selle asjaga. […] Julgen öelda, et 5–7 aasta pärast õigusloome
tase paraneb, aga ta läheb keerukamaks ja segasemaks, kvalifikatsiooni on
rohkem vaja. Aga seda, et 5–7 aasta pärast ombudsmani poole pöördumiste arv
väheneb, seda ei ole ükski ombudsman, keda mina tunnen, k.a Söderman,
tõendanud. Vastupidi, Euroopa Liitu minnes koormus järsult kasvab, inimesed hakkavad
elama kahes õigusruumis […]. Olen kokku leppinud Södermaniga, Euroopa
ombudsmaniga, et me töötame läbi võimalikud mudelid Eesti ombudsmani osas. Ka
tema on praegu seisukohal, et see võiks olla eraldi või mis sa ei võiks seda
oma tiiva all ette valmistada. Ta on soovitanud mulle ka professor Koskineni,
kes oli kaua aega Soome parlamendi „apuoikeusasiamees“ ja praegu on Södermani
üks põhinõunikke, just ombudsmani mudelite koordineerimise küsimuses. […] Me ei
saa kopeerida Soomet, Rootsit, Taanit, seda on öelnud ka Söderman, tuleb leida
oma mudel, ombudsmanil on rahvuslik iseärasus, rahvuslik koloriit ja kultuur.
Sellest tulenevalt olen nõus seda rolli enda ametkonna peale võtma, kuigi jagan
kõiki neid hirme uputamise osas jm.“
Taasiseseisvumisjärgse nelja õiguskantsleri
kogemus näitab, et väidetavaid probleeme, mille lahendusena nähti
õiguskantsleri nõrgestamist, tegelikkuses ei ole. Samuti ei realiseerunud
riskid, mida õiguskantslerile ombudsmani ülesande lisamisel peljati. Inimese
kaebusest ametniku tegevuse peale võib kooruda normikontroll ja
põhiseaduslikkuse järelevalve asi Riigikohtus. Normide vaidlustamise jm Eesti
õiguskantslerile omaste tööriistade andmine ka „pehmetele“ ombudsmanidele on
praegu levinud suund, nõnda osutus E.-J. Truuväli ettenägelikuks ja ehk isegi
teerajajaks. Kummalisel kombel ulatub hulk eelarvamusi, varjatud tagamõtteid,
otsitud argumente ja vanu isiklikke võitlusi praegusessegi välja. Eerik oli
elupäevade lõpuni mõtte ja nõuandega praegusteski lahingutes kaasas, juhatades
vahel kasulikele riigiõigusajaloolistele radadele. Olen talle selle eest ka
isiklikult väga tänulik.
Just professor Truuväli pani aluse
põhiseaduse ajas muutuva sisu terviklikule teaduslikule käsitlusele, tuues
põhiseadust teaduskommentaarides lahti seletama eri põlvkonnad ja eri
mõtteviiside kandjad. 1934. aasta muudatuste järel ilmunud 1920. aasta
põhiseaduse kommentaaridega väljaanne *5 ei küündinud veel tervikliku teadusliku
analüüsi mõõtu, ent oli meile eeskujuks. Selle eessõnas osutatud küsimused –
kas esitada eri seisukohti, kas tsiteerida eri autoreid, kas kritiseerida
põhiseadust – olid peatoimetaja Truuvälja juhtimisel juba esimeste nõupidamiste
teemaks ja on toimetuskolleegiumis arutusel tänini. Oleme teaduslikule,
kriitilisele, eri vaateid esitavale erapooletule käsitlusviisile siiani truuks
jäänud *6
ja seda pole kavas ka muuta. Professor Truuväli oli 2002. ja 2008. aasta
väljaannete toimetuskolleegiumi juht ning pärast aktiivsest koduvälisest
tegevusest taandumist mõttega kaasas 2012. ja 2017. aasta väljaande juures.
Pikad ja sisukad telefonikõned kinnitasid, et tal oli oma töö jätkamise ja ka
uuenduste üle hea meel.
Hea õpetaja ja eelkäija vaimset pärandit on
palju. „Õigust, mis on õiglusest kaugele läinud, on raske selle juurde tagasi
tuua“, ütles ta. „Põhiseadus on juriidiline, poliitiline, eetiline ja
kultuuriline dokument, see on universaalne koodeks. Põhiseadus on alati see,
mille alusel seaduse tühimikke täidetakse. […] Ent milles seisneb universaalse
koodeksi tähtsus? Mäletate, raamatus „Alice imedemaal“ juhtus nii, et pärast
seda, kui kass oli lahkunud, jäi tema naeratus. Umbes nii on meil“ *7 ,
selgitas ta ajakirjanikele riigi kohustust teenida oma kodanikke nende õigusi
austaval moel. Tänapäevaselt kõlab seegi: „Seadus on vasak ja jõud parem käsi.
Seadusi viiakse jõuga ellu. Kui jõud on nõrk, hakkab ta kaebama, et pole
seadusi.“ *8
Kohaliku omavalitsuse olemuse ja iseotsustusõiguse ning üldse riigiõiguse
asjade arutamist jätkas Eerik-Juhan Truuväli klubis Polis. Üht-teist ta
mõtteist kogukondliku omavalitsusmudeli, linnade ja valdade ajaloo ning
tuleviku asjus jõudis ka raamatukaante vahele. *9 Vahetuid
mälestusi on mitme põlve juristidel ja õiguskantsleri ametkonnal tundide kaupa
vesta. Meenutagem ta tabavaid ütlemisi ja ühiseid vahvaid juhtumisi, nalja ja
kirglikku mõttevahetust, kindlat kätt raskete olukordade lahendamisel. Inimene
elab edasi neis, kelle hingekeeli ta on puudutanud, keda vaimustanud, õigele
teele juhatanud, selgelt mõtlema ja head halvast eristama õpetanud. Meil oli
au.
Endine õiguskantsler ja Tartu Ülikooli
professor Eerik-Juhan Truuväli saadeti viimsele teele 2. juulil 2019
Kaarli kirikust ja ta puhkab Metsakalmistu mändide all.
Märkused:
*1 E.-J. Truuväli. Põhiseaduse teel. Tallinn: Kirjastus Ilo 2008,
lk 16.
*2 Ülevaade õiguskantsleri tegevusest 1938. ja 1939. kalendriaasta kohta.
Tallinn 1940.
*3 RKPJKo 11.08.1993, III-4/1-2/93; RKPJKo 06.09.1993, III-4/1-3/93.
*4 See ja järgnevad tsitaadid pärinevad põhiseaduse juriidilise
ekspertiisi komisjoni 14.–15. novembri 1997. aasta istungi protokollist, selle
teema arutelu ja tsitaatide asukohad lk 49–56.
*5 Eesti Vabariigi põhiseadus. Seletustega ja tähestikulise sisujuhiga
varustanud Joh. Kaiv ja J. Klesment. Tallinn: Autorite Kirjastus 1934.
*6 Üksikasjalikumalt on põhiseaduse teaduskommentaaride koostamise aluseid
ja igakordseid uuendusi kirjeldatud iga väljaande eessõnas.
*7 T. Põld. Õiguskantsler tunnistab vabadust, õiglust ja õigust. – Rahva Hääl
24.09.1993, lk 2.
*8 Samas.
*9 E.-J. Truuväli. Õiguslikust regulatsioonist kohaliku omavalitsuse
valdkonnas. – Eesti kohalik omavalitsus ja liidud – taastamine ning areng
1989–2017. Tallinn: EMOL ja POLIS MTÜ 2017, lk 21–35. Samast kogumikust
(lk 171–195) leiab ka E.-J. Truuvälja, S. Mäeltsemehe, S. Lääne,
K. Meruski ja V. Olle ühistöös 2006. aastal kirjutatud artikli
„Euroopa kohaliku omavalitsuse harta ning selle mõju Eesti kohaliku
omavalitsuse õigusruumile ja toimimisele“.