Oli kunagi hetk, kus pidin olema
emotsionaalseks toeks võõrale tütarlapsele, kes ootas kiirabi. Lõpust
alustades: kohale saabunud brigaad leidis, et pole midagi hullu. Selle ootamise
ajal rääkisime ärevuse peletamiseks elust ja inimestest. Juttu tuli ka tüdruku
kombest asju üle paisutada. „Aga muidu nad ju ei usu mind,“ ütles ta.
Me kõik paisutame aeg-ajalt asju üle.
Enamasti juhtub see siis, kui oleme emotsionaalsed – meid valitsevad tunded.
Selles olukorras antakse meile liialdused andeks. Emotsionaalsusele peaks
vastanduma ratsionaalsus, mõistuse valitsus. Kui sa ei ole just näitleja,
kunstnik või luuletaja, siis on ratsionaalsus ka professionaalsuse üks tunnus.
Et nii tunded kui ka mõistus on inimeseks olemise osa, siis ei välista
professionaalsus inimlikkust, nagu pahatihti leitakse. Juhan Peegli 100.
sünniaastapäeva puhul viimasel ajal korduvalt kõlanud tsitaat „Ajakirjanik sa
võid olla, inimene pead olema“ peaks kehtima iga eluala kohta. Ka juura vallas.
Meediat vaadates paistab, et ka üldiselt
rahulikuks peetud eestlane on jõudnud emotsioonide ajajärku. Meid valitsevad
tunded ja mis on kurb: kahjuks on need enamasti negatiivsed. Mille muu kui
emotsioonide ülemvõimuga selgitada seda, et vaat et ühestki teemast ei
räägita/kirjutata enam ilma liialdustesse laskumata?
Nagu juba tütarlapse-lugu näitas,
emotsionaalsus ei ole siiski liialdamise ainus põhjus. Kas laps eksis või
tõesti oleme jõudnud ühiskonda, kus ilma liialdamata ennast enam kuuldavaks ei
tee? Kui viimast, siis ei paisuta me asju üle üldsegi mitte emotsioonist
tulenevalt, vaid hoopis vastupidi – teeme seda täiesti ratsionaalselt. Isegi
kui maskeerime seda emotsionaalsusega.
Ei tea, kas tähtede seis on selline, aga
olen viimasel ajal järjest sattunud lugema emotsioonist laetud
menetlusdokumente – tõsi, õnneks mitte kohtulahendeid. Mis see siis on: kas
esindajad on kaotanud professionaalsuse või on professioon kaotanud
ratsionaalsuse? Või on hoopis midagi lahti otsustajate kõrvakuulmisega ja
kompenseerida püütakse seda?
Kuulsin hiljuti mõttearendust, et juristi
puhul näitab professionaalsust see, kui pärast tatti täis pritsitud
kohtusaalist väljumist suudad vastaspoolega viisakalt suhelda. Kas ei ole
kummaline lähenemine – professionaalsust näitab tööväline käitumine? Ja kas
meie tööks siiski on kohtusaalis sülgamas käia? Äkki on kohtusaal koht, kus
tsiviliseeritud maailm käib erimeelsusi lahendamas? Kui nii, siis miks peaks
lahendamise protsess ise olema muud kui tsiviliseeritud?
Filosoofia pidi olema õpetus, kuidas mõteldes
mitte kaotada tõde, ja retoorika: samasisuline õpetus kõnelemise kohta. Kes
meist ei teaks, et emotsioonide keerises kipub tõde hägustuma. Seega ei ole
emotsioon hea kaaslane ei mõtlemise ega kõnelemise juures. Pea klaariks, alles
siis mõtle, ütle, kirjuta. See kuldreegel näikse olevat kõikuma löönud. Miks?
Kas seepärast, et meie ajastut nimetatakse tõejärgseks? Või on ajastu tõejärgne
just seepärast, et troonide mängu on võitnud emotsioon?
Liialdamisega, ükskõik on see siis
emotsioonist kantud või muul põhjusel esitatud, on see probleem, et me ei tea
kellegi täpset määra. Kui võtan räägitust/kirjutatust poole maha, kas saan veel
poolega petta? Tõsi, inimest tundes on ligikaudne matemaatika võimalik. Eesti
on väike, me tunneme üksteist. Aga ka inimest tundes võib eksida. Kui seesama
tüdruk pärast kiirabi ärakäimist oma vanematega suhtles, siis rääkis ta tõtt ja
suurt osa tema jutust ei usutud – vanemad rakendasid harjumuspärast
liialdaja-koefitsienti. Mida laps sellest õppis? Ilmselt, et tuleb liialdada.
Kas ka meie õppetund peaks olema samalaadne?