Mul on väga hea meel juhatada sisse Juridica
kindlustusõiguse erinumber, milles sisalduvad artiklid käsitlevad nii
kindlustusõiguse baasküsimusi kui ka spetsiifilisemaid teemasid.
Alustuseks tuleb möönda, et kindlustusõigus
ei ole saanud Eesti õigusteaduses just üleliia suure tähelepanu osaliseks.
Tõsi, paarikümne viimase aasta jooksul on ilmunud teatav hulk teadusartikleid,
2007. aastal ilmus allakirjutanu sulest kindlustusõiguse õppevahend, samast
aastast pärineb ka võlaõigusseaduse II kommenteeritud väljaanne, mis hõlmab ka
kindlustuslepingu kommentaare. Materiaalõigusel põhineva õiguskirjanduse
ajakohasuse mõttes on kümme aastat aga tohutult pikk aeg. 2014. aastal jõustus
uus liikluskindlustuse seadus, 2016. aastal uus kindlustustegevuse seadus.
Väiksemaid parandusi on tehtud ka võlaõigusseaduse kindlustuslepingu sätetes.
Mis veelgi olulisem: alates 2007. aastast on tekkinud olulises mahus
kindlustusõiguse kohtupraktikat, mille tundmine on samuti hädavajalik. Seetõttu
viimastel aastatel kindlustusõiguse õppimiseks ega õpetamiseks sobivat
materjali enam ei leidunud.
Oluliseks murdepunktiks eeltoodud probleemi
lahendamisel võib pidada liikluskindlustuse seaduse kommenteeritud väljaande
ilmumist 2017. aastal. Sellele järgnes 2018. aastal õigusteaduse õpikute sarjas
ilmunud kindlustusõiguse õpik. Nüüd siis veel ka Juridica erinumber! Näib, et
kindlustusõigusel on praegu head ajad.
Kindlustusõigus areneb praegu ka
seadusandlikul tasandil. Näiteks käib töö nn patsiendikindlustuse seaduse
eelnõuga, mis muudab tervishoiuteenuse osutajate jaoks vastutuskindlustuse
lepingu sõlmimise kohustuslikuks. Selline vastutuskindlustussüsteem loob
patsientide jaoks vaieldamatult paremad võimalused saada kahjuhüvitist juhul,
kui neile on osutatud mittenõuetekohast tervishoiuteenust. Kohustusliku
vastutuskindlustuse sfäär aga näitab veelgi suuremat laienemispotentsiaali:
lisaks patsiendikindlustuse seadusele on kavas kehtestada ettevõtjate
kohustusliku kindlustusena ka tööõnnetuskindlustus. Ei saa jätta märkimata, et
allakirjutanule on jäänud mõneti arusaamatuks nendele seadustele seatud
ootused, justkui peaks patsiendikindlustuse seadus vähendama haiglates
tehtavaid vigu või tööõnnetuskindlustus hoidma ära tööõnnetusi töökohtades.
Vastutuskindlustuse eesmärgid on paraku tunduvalt argisemad: kohustusliku
vastutuskindlustuse esmane eesmärk on see, et kannatanu võimalikult kiirelt ja
valutult kahjuhüvitise kätte saaks. Sekundaarne eesmärk on aga kahju
põhjustamise eest vastutava isiku kaitsmine, sest kui kahju põhjustaja peaks
tekkinud kahju ise hüvitama, võiks see väiksematele ettevõtjatele tähendada
majandusraskusi, halvemal juhul maksejõuetust.
Juridica erinumbri ilmumisega
kindlustusõiguse fookuses püsimine veel ei piirdu. Nimelt toimub 2019. aasta
kevadel (täpsemalt 21.–22. märtsil) Tartus Eesti esimene kindlustusõigusele
pühendatud rahvusvaheline konverents „Eesti ja Euroopa kindlustusõiguse
aktuaalsed väljakutsed“. Konverentsil avaneb harukordne võimalus kuulata
ettekandeid teadlastelt, kes kuuluvad kindlustusõiguse vallas – Euroopa
mastaapi silmas pidades – kõige teravamasse tippu. Meil on hea meel võõrustada
näiteks Herman Cousyt Leuveni ülikoolist, Helmut Heissi Zürichi ülikoolist,
Fabio Maniorit Trieste ülikoolist, Jaana Norio-Timoneni Helsingi ülikoolist ja
mitmeid teisi. Samuti loob konverents soodsa pinnase, et arutleda Eesti
kindlustusõiguse probleemide üle. Seega on konverentsile oodatud kõik, keda
kindlustusõigus rohkemal või vähemal määral kõnetab.
Head lugemist ja kohtumiseni järgmisel
kevadel Tartus!