Menüü

Kokkuvõte

Eesti riigihankeõigusel on kaks eripära. Esiteks on riigihangete seadus tihedalt seotud Euroopa Liidu õigusega. Erinevalt direktiividest ja mitme teise liikmesriigi seadusandlikust lahendusest ei jagune Eesti riigihankeõiguse reeglistik eri õigusallikate vahel, vaid riigihangete seadus võtab üle kõik hankedirektiivid. Teiseks on riigihanke valdkonna õiguslikuks eripäraks kahe õigusharu – avaliku ja eraõiguse – tihe põimumine. Hankelepingu sõlmimiseni jõudmine on klassikaliseks näiteks kahe astme teooria rakendamisest, kus piiratud avaliku ressursi jagamine toimub avalik-õiguslikus menetluses, millele järgneb teises etapis enamasti eraõiguslik leping.

Need kaks aspekti muudavad põhimõtte, et erinorm murrab üldnormi, kohaldamise keeruliseks, sest ei pruugi olla selge, milline kahest või enamast normist üldse on üldnorm, kas tõlgendamisprobleemide korral lähtuda avalikule õigusele või pigem eraõigusele omastest põhimõtetest jne. Artiklis selgitatakse üld- ja erinormide vahekorda ning antakse seda silmas pidades juhiseid riigihangete seaduse ja sellega puutumuses olevate normide koosmõjus rakendamiseks. Selleks analüüsitakse mõningaid printsipiaalseid õiguslikke küsimusi, mis tekivad riigihangete seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel koostoimes järgmiste avaliku õiguse valdkonna seadustega: haldusmenetluse seadus, avaliku teabe seadus, halduskoostöö seadus ning perioodi 2014–2020 struktuuritoetuse seadus.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse