Kokkuvõte

Isikute õigus kaitsjale tuleneb nii konstitutsioonidest kui ka rahvusvahelise õiguse allikatest. Kriminaalmenetluse seadustiku § 43 lõike 2 punktide 1 ja 2 kohaselt määratakse kaitsja igale kahtlustatavale ja süüdistatavale, kes seda taotleb või kelle puhul on kaitsja menetlusest osavõtt seaduse alusel kohustuslik, kuid ta ei ole endale ise kaitsjat valinud. Paraku on olukord selline, et efektiivne kaitse ja määratud kaitse on mõisted, mis omavahel ei taha kuidagi haakuda.

Käesolevas artiklis keskendutakse sellele, mil viisil on võimalik tagada kokkulepitud kvaliteedile vastava õigusabi osutamine kriminaalasjades. Esmalt analüüsib autor küsimust, milline on riigi vastutus õiguse efektiivsele kaitsele rikkumise korral ehk miks riik peab üldse töötama õiguse efektiivsele kaitsele tagamise suunas. Seejärel vaadeldakse artiklis abinõusid, millega riik saab riigi õigusabi kvaliteeti tõsta. Eraldi käsitletakse kohtuliku kontrolli võimalust kaitsjate tegevuse üle, mis tundub ühelt poolt väga mõistlik ja vajalik, teiselt poolt kätkeb endas hulga probleeme. Autor küsib selle järele, kuidas välja töötada efektiivset riigi õigusabi süsteemi, mis ennetaks kohtute vajadust kaitsja tegevusse kriminaalmenetluses sekkuda. Lõpetuseks pakub autor välja standardipõhise lähenemise Eesti määratud kaitsjate tegevuse efektiivsuse hindamiseks ja toob välja seda lähenemist õigustavad argumendid.

• protsessiosalised
,
• Advokatuur