Menüü

Kokkuvõte

1. jaanuaril 2006 jõustus Eestis uus tsiviilkohtumenetluse seadustik (TsMS), mille 14. osa („Vahekohus“, § d 712–757) reguleerib vahekohtumenetlust ehk arbitraaži. TsMS vahekohtu peatüki väljatöötamisel on ennekõike lähtutud ÜRO Rahvusvahelise Kaubandusõiguse Komisjoni 1985. aasta mudelseadusest vahekohtu kohta. TsMS vahekohtu osa teine allikas on rahvusvahelise vahekohtumenetluse alustala, New Yorgis 1958. aastal vastu võetud välisriigi vahekohtu otsuste tunnustamise ja täitmise konventsioon. Lisaks on võetud eeskujuks näiteks Saksamaa tsiviilprotsessiseaduse vahekohtumenetlust käsitlev osa.

Käesoleva artikli eesmärk on analüüsida, kas TsMS kehtiv vahekohtumenetluse reeglistik ning selle alusel kujunenud vahekohtumenetluse praktika on kooskõlas vahekohtumenetluse rahvusvaheliselt tunnustatud teooria ja praktikaga, mida muuhulgas kajastab mudelseadus. Autor analüüsib muuhulgas Eesti kohtupraktikale tuginedes, kas kaheksa aastat pärast TsMS vahekohtumenetluse osa jõustumist tuleks kaaluda vahekohtumenetluse reeglite, ennekõike TsMS vahekohtumenetluse sätete muutmist, ja kui tuleks, siis kuidas. Artiklis analüüsib autor järgmisi teemasid: vahekohtumenetluse koht (TsMS § 712 ja 733), vahekohtu õigus määrata oma pädevus (§ 730), sõna „otsus“ kasutamine TsMS s, hagi tagamine (§ 731), sisulisele vaidlusele kohaldatav õigus (§ 742), vahekohtu otsuste tunnustamine ja täitmine (§ 753 ja 754). Lõpetuseks viitab autor muudele aspektidele, mis vajaksid täpsustamist, hoidmaks Eesti vahekohtumenetlust rahvusvaheliselt tunnustatud kursil.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse