Kokkuvõte
Juubilari kunagine üliõpilane ja kolleeg Heino Siigur :
Sõjajärgseil aastail ei olnud õigusteaduskonnas kombeks
korraldada õppeaasta avaüritusi, kus oleks tutvustatud eeloleva õppeaasta
ülesandeid ja üritusi ning õppejõude ja muid teaduskonna asjamehi. Tutvumine
toimus õppetöö käigus või muudel üritustel. Tuli ette, et õppejõude tutvustasid
loenguvaheaegadel vanemate kursuste üliõpilased. Jüri Jegorovit nägin
esmakordselt TRÜ peahoone koridoris 1949. aasta hilissügisel. Keegi
kaasüliõpilastest teadis kõnelda, et ta on lõpetanud Moskvas mingi
diplomaatiaalase kõrgkooli, olnud pärast seda mõnda aega diplomaadina Rootsis,
aga nüüd olevat õigusteaduskonna õppejõud. Pealegi olevat ta tuntud
maalikunstniku Andrei Jegorovi poeg. See informatsioon suurendas tema aupaistet
nii minu kui ka mu kursusekaaslaste hulgas.
Esimene kokkupuude temaga õppetöös oli 1950/51. õppeaastal,
mil ta hakkas meile, II kursuse üliõpilastele, lugema õppeaineid „Välisriikide
majandus ja poliitika“ ning „Diplomaatia ajalugu“. Eestikeelne erialakirjandus
puudus täielikult, venekeelset kirjandust oli vähe ja meie vene keele oskus
nigel. Sellepärast oli loengukonspekt põhiline õppematerjal. Kumba neist
õppeainetest ta luges sügissemestril, kumba kevadsemestril, seda ma enam ei
mäleta. Ta luges rahulikult, kiirustamata ja püüdis tuua elulisi näiteid.
Mõlemad ained olid huvitavad, sest keskkoolis õpetati vähe välisriikide
majandust, rääkimata majanduse arengu poliitilistest aspektidest. Ka
diplomaatia terminite ja tegutsemismeetodite kohta saime Jüri Jegorovi
loengutest põhiteadmised ja ülevaate, kuigi õppekava kohaselt piirdus
diplomaatia ajalugu põhiliselt sündmustega alates 1870/71. aasta
Preisi-Prantsuse sõja ettevalmistamisest ja lõpetades II maailmasõjaga.
Igatahes kui II kursuse kevadsemestril rääkis üks parteiajaloo dotsent oma
loengul „üksteisele mittekallalekippumise lepingust“ Saksamaa ja Nõukogude
Liidu vahel, „orginaalsetest“ (s.t originaalsetest) ideedest ja „savijalgadel
seisvast viljapeast“ (ta ei teadnud sõna „koloss“ tähendust, vaid arvas, et see
tuleb venekeelsest sõnast „kolos“, s.t viljapea), võisime üleolevalt muiata ja
oma konspektis kriipsutasin need „keelelised uustuletised“ alla.
Mõlema nimetatud õppeaine kestuseks oli üks semester, eksam
oli suuline ja suhteliselt kerge. Jüri Jegorov oli eksamil rahulik ning
üldjuhul ta konksuga küsimusi ei esitanud. Siiski oli üliõpilaste hulgas käibel
legend, et diplomaatia ajaloo eksamil küsinud ta mõnikord lisaküsimusena, kumba
jalga Hess maandumisel vigastas, kui ta 1940. aasta maikuus Inglismaale lendas,
et mõjutada Inglismaad sõjast väljuma ja Saksamaaga rahu sõlmima. Ükskõik kumba
jalga üliõpilane pakkunud, oluline olnud ikka see, et üliõpilane jäi kindlalt
öeldu juurde. Küllap oli tal teisigi konksuga küsimusi.
Õppejõuna oli Jüri Jegorov üliõpilastele vastutulelik nii
konsulteerimisel kui ka oma raamatute kasutada andmisel. Ma ei mäleta enam, kas
oli see kursusetöö või mingi ettekanne teemal „Ameerika militarismi
ideoloogia“, mille ma tema juhendamisel koostasin. Igatahes kutsus ta mind oma
koju, mis asus Tähtvere pargi alguses. Vestlesime sel teemal ja ta andis mulle
kasutada mitu venekeelset raamatut, kust sain väga huvitavat materjali
selleaegsete maailmakuulsusega ajakirjanike ja poliitikute seisukohtade kohta.
Sinnani piirdus minu tutvus nende autoritega ainult nime teadmisega.
Tööleasumisel õigusteaduskonda puutusin Jüriga sageli kokku
mitmesugustel koosolekutel ja loenguvaheaegadel ning juttu meil jätkus. Minu
tööleasumisel majandusteaduskonda 1957. aastal lisandus senistele
kokkupuutepunktidele veel kokkusaamine ülikooli Vanemuise tänav 46 asuvas
õppehoones. Nimelt oli Jürile ühiskondliku tööna (s.o tasuta töö peale
ametiülesandeid) antud selles hoones asunud agitpunkti (s.o nõukoguliku propaganda
keskus) töö korraldamine, majandusteaduskond aga asus ju samas. Ka selles töös
hoidis Jüri asjad joones, vältides rumalusi.
Kunagi pole ma näinud teda norutamas. Jüri on alati pööranud
suurt tähelepanu tervislikele eluviisidele. Jalgsimatkad Tartus ja selle
ümbruses, talvel aga suusatamine on olnud tema eluviisi lahutamatu osa
tänaseni. Tal on ikka olnud huvi vahetada kogemusi matkamise ja suusatamise
kohta, ikka on ta küsinud, kas ma küllalt suusatan ja kehaliselt aktiivne olen.
Kui tal vahel on olnudki mõni tervisehäire, siis oma tahtejõu ja
süstemaatiliste harjutustega on ta sellest ikka üle saanud.
Meie sidemed on jätkunud ka pensionipõlves, tõsi, enamasti
suhtleme küll telefonitsi. Kuid rahuldust on pakkunud see meile mõlemale.
Õnnitlen Sind Jüri Sinu suure juubeli puhul! Jätkugu Sul
head tuju ja optimismi edaspidiseks! Olgu Sul palju rõõmurohkeid päevi
eelseisvatel eluaastatel!
***
Juubilari õpilane ja kauaaegne kolleeg Advig Kiris :
Puutusin Jüri Jegoroviga kokku esmakordselt 1956. aasta sügisel
Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna verivärske üliõpilasena, kellele kõik
teadusetempli auväärsete seinte vahel olev ja toimuv oli uus ja muljetavaldav.
Vanast peahoonest, kus meie õppetöö toimus, tundus lausa õhkuvat soliidsust ja
akadeemilisust. Õppeprotsess oma loengute ja seminaridega erines oluliselt
keskkoolitundidega sisseharjunud süsteemist. Muljet avaldasid ka õpetuse
jagajad, õppejõud oma eriliste au- või ametinimetustega ja teaduslike
kraadidega nagu professor, dotsent, vanemõpetaja ja lihtsalt õpetaja, doktor,
teaduste kandidaat, mis lisasid nimetuse kandjale teatud erilise aupaiste ning
mille suuruse ja hiilguse hierarhias orienteerumiseks näis kuluvat veel palju
aega.
Õigusteaduskonna õppejõudude koosseis oli selleks ajaks
pärast sõjaaegseid ja ‑järgseid poliitilisi puhastusi stabiliseerunud. Ülikooli
olid jäänud mõned üksikud sõjaeelse ettevalmistuse ja õppejõukogemusega
õpetlased nagu professor Elmar Ilus, professor Paul Vihalem, professor Helmut
Kadari, dotsent Leo Leesment ning dotsent Johannes Mäll. Lisaks neile olid
mõned pedagoogid, kes olid küll ülikooli lõpetanud enne sõda (Ilmar Rebane,
Karl Püss, Abner Uustal), kuid õpetamiskogemusi hakkasid omandama alles pärast
sõda. Peale nende olid kõik ülejäänud õppejõud asunud tööle alles mõni aasta
tagasi, kusjuures ka ülikooli õigusteaduskonna olid nad enamasti lõpetanud kas
1940. aastate lõpul (Olev Püssa, Jenny Ananjeva, Ilo Sildmäe) või 1950. aastate
alguses (Julius Adojaan, Raimond Auling, Vilma Kelder, Endel Laasik, Elmar
Raal, Edgar Salumaa). Viimaste hulka võib tinglikult arvata ka Jüri Jegorovi,
kes oli omandanud kõrghariduse 1946. aastal NSV Liidu Välisministeeriumi
kõrgemas diplomaatilises koolis ja asunud Tartu ülikoolis tööle järgmisel
aastal.
Seega võib öelda, et õigusteaduskonna õppejõudude hulgas
domineerisid suhteliselt noored, ennast pedagoogide ja teadlastena alles
tõestavad inimesed. Sellel asjaolul oli ka oma positiivne külg: võrdlemisi
väike vanusevahe lihtsustas õpetajate-õpetatavate omavahelist suhtlemist ja
vastastikust mõistmist, kompenseerides sellega mõneti vajakajäämisi õppejõudude
pedagoogioskustes.
Esimesele kursusele loenguid pidavate lektorite seas paistis
riigi ja õiguse teooria ja ajaloo kateedri vanemõpetaja Jüri Jegorov eelkõige
silma väliselt: hästi korralikult sõlmitud ja väga sobivat värvi valitud lips
ning kuidagi rõhutatult korrektne olek. Samuti sellega,
et teda, s.t tema õppeainet, oli palju. Riigi ja õiguse ajalugu – täpsemalt
alguses välisriikide riigi ja õiguse ajalugu, seejärel NSV Liidu riigi ja
õiguse ajalugu loengute ja seminaridena, lisaks kursusetööd – oli õppeaine, mis
hõlmas suures osas kogu esimese õppeaasta auditoorse ja koduse töö mahu. Ei saa
ütelda, et need õppeained oleksid olnud kõikidele üliõpilastele jäägitult
haaravad ja huvitavad. Ajaloohuvi on omane vaid suhteliselt kitsale rühmale
inimestele, seda vähem noortele juristihakatistele, kelle silmade ees
terendavad keeruliste juriidiliste kaasuste (eelkõige kriminaalasjade)
lahendamine ja hiilgav pilotaaž seaduste rägastikus. Peab tunnistama, et
seniajani tekib õigusteaduse eriala omandamisse pragmaatiliselt suhtuvatel
üliõpilastel aeg-ajalt küsimus, kas õiguse ajalugu on ikka õigusteaduse
õppekavades vajalik.
Kuid Jüri Jegorovit kuulati. Ei mäleta, et üliõpilaste ette
astudes oleks ta kulutanud aega sellele, et veenda üliõpilasi oma õppeaine
õppimise hädavajalikkuses, mida enamik õppejõude sagedasti teeb. Ta alustas
loengukursust ja luges seda nii, nagu õigusajaloo õppimine oleks
endastmõistetav ja loomulik. Ka palju hiljem, kui mul endalgi on seljataga
aastakümnete pikkune loengupraktika, imetlen tagantjärele Jüri Jegorovi
loengupidamise oskust. Olukorras, kus õppekirjandus praktiliselt puudus ja
peaaegu ainsaks õppematerjaliks oli loengukonspekt, oskas ta anda loengus kogu
olulise materjali, sealjuures kadestusväärse põhjalikkusega. Ja kuigi konspekt
oli tihedalt täis ajaloolisi fakte ja õigusaktide nimetusi (mis teha, kui
näiteks keskaegne linnaõigus oli äärmiselt kirju), oskas lektor neid esitada ja
siduda huvitavalt, sageli ka mõnusa huumoriga.
Üliõpilane võis juubilarilt alati saada sõbralikku abi ja
head nõu õppe- ja uurimistöö probleemides. Eksamil oli ta nõudlik, aga
sealjuures heatahtlik. Väljaspool õppetööd oli ta üliõpilastele meeldiv ja
võrdväärne vestluskaaslane, alati tähelepanelik ja vastutulelik.
Hiljem, enam kui kahekümne aasta jooksul ühise töötamise
ajal teaduskonnas ja kateedris oli võimalik juubilari tundma õppida kui vanemat
ja kogenumat töökaaslast, kellelt vajaduse korral sai alati väga asjalikku ja
lahket nõu. Sügavalt intelligentse, mitmekülgsete huvide ja teadmistega
inimesena oli Jüri Jegorov suurepäraseks kolleegiks riigi ja õiguse teooria ja
ajaloo kateedri väikeses kollektiivis. Eesti riigi ja õiguse ajaloo põhjaliku
tundjana tegeles ta väga aktiivselt selle teadusliku uurimisega ja
õppekirjanduse avaldamisega, ammutades energiat tervislike eluviiside rangest
järgimisest, matkamisest, suusatamisest ja ujumisest.
Tagasihoidlik ja väljapeetud, ei tormanud ta teaduskonnas
või kateedris tõusnud probleemide arutamisel oma arvamusega lagedale. Jüri
mõtteavaldused olid alati sügavalt läbi kaalutud ja argumenteeritud. Tal oli
kadestusväärt oskus kõrvale hoida nn ühiskondlikest ülesannetest – igasugu
komisjonidest, komiteedest ja büroodest, kus tavaliselt kulus palju aega tulutu
sõnavahu tekitamisele. Ainuke seda laadi ülesanne, mida ta minu mälu järgi
täitis, oli olemine teaduskonna rahvakontrolli grupi liige. Eks seetõttu jõudis
ta seda viljakamalt tegelda teadustööga Eesti riigi ja õiguse ajaloo alal,
mille tunnistusena ilmus 1981. aastal põhjalik ja kokkuvõtlik uurimus „Eesti
NSV riigi ja õiguse ajalugu. Oktoobrieelne periood (XIII sajand – okt.
1917. a)“ *1, millega võrreldavat teaduslikku tööd
meie õigusajaloolastel seniajani kõrvale panna ei ole. Arvestades juubilari
suurepärast kehalist ja vaimset vormi, on põhjust loota, et me saame veel kaua
aega olla tema aktiivse ja viljaka teadusliku tegevuse tunnistajateks.
Märkused:
*1 История
государства и права Эстонской ССР. Дооктябрьский период (XIII век – окт. 1917
г.): [учебник для студентов юридического факультета Тартуского государственного
университета]. – Таллинн: Валгус, 1981. – 192 lk.