Menüü

Kokkuvõte

Käesolev artikkel lahkab planeerimis- ja ehitusõiguse kodifitseerimise käigus tekkinud küsimusi, mis seonduvad naabrusõigustega. Naabrusõiguste all mõeldakse Eesti õiguskeeles kinnisasja omanike vahelisi eraõiguslikke suhteid, mis on praegu reguleeritud asjaõigusseaduse § des 143–154. Tegelikult on naabritevahelisi suhteid võimalik reguleerida ka avalik-õiguslikult. On selge, et avalikul võimul on nii planeeringute kui ka erinevate ehitusvaldkonna lubade kaudu võimalik suunata ehitamisest ja ehitisest tulenevaid mõjutusi, sealhulgas reguleerida ehitise paiknemist, suurust, vajalikkust, olulisust ja kasutamise eesmärki. Tekib küsimus, kas avaliku võimu ülesannete hulgas peaks avalike huvide kaitsmise kõrval mingis ulatuses olema ka isikute erahuvide kaitsmine ning millises ulatuses peaks seadusandja sekkuma. Sellele küsimusele vastamine eeldab esiteks avalik-õiguslike naabrusõiguste olemuse esiletoomist ning teiseks kriitilist pilguheitu hetkeolukorrale avalike naabrusõiguste kohtulikus kaitses. Kaitse ulatuse määramisel on ilmselt möödapääsmatu sisustada naabri mõiste. Artikkel otsib neile küsimustele vastuseid, kasutades Saksa teooriat, mida on võrreldud Eesti kohtute senise praktikaga avalike naabrusõiguste kohta.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse