Menüü

Kokkuvõte

Üüriõiguse üheks oluliseks põhimõtteks on, et üürile antud asja võõrandamine või koormamine ei too kaasa üürilepingu lõppemist. Eesti õiguses on nimetatud põhimõte sätestatud võlaõigusseaduse (VÕS) §-s 291. Põhimõtet on täpsustatud VÕS § s 323. Selle järgi võib uus üürileandja üürilepingu kolme kuu jooksul VÕS § s 312 sätestatud ülesütlemistähtaega järgides üles öelda, kui lepingut ei või varem lõpetada. Elu- või äriruumi üürilepingu võib omandaja sel põhjusel üles öelda üksnes juhul, kui ta vajab üüritud ruumi tungivalt ise. Eelmine omanik vastutab lepingu lõppemisega üürnikule tekkinud kahju eest, kui uus üürileandja otsustab üürilepingu üles öelda. Samas võib kinnisasja üürnik nõuda kinnistusraamatusse üürilepingu kohta märke tegemist ning selline märge tagab, et kinnisasja omandaja ei saa kinnisasja kohta sõlmitud üürilepingut üles öelda.

Käesoleva artikli eesmärgiks on analüüsida, kuidas tuleks sisustada VÕS § 323 lõike 1 teises lauses sätestatud uue üürileandja tungivat omavajadust, üksnes mille esinemise korral saab uus üürileandja elu- või äriruumi koormava üürilepingu üles öelda. Alustuseks on antud ülevaade sellest, kuidas on VÕS § 323 lõike 1 teist lauset selgitatud VÕS eelnõu seletuskirjas, Eesti õiguskirjanduses ning kohtupraktikas. Seejärel on peatutud sellel, milline VÕS § ga 323 sarnane regulatsioon sisaldub Šveitsi tsiviilseadustikus ning kuidas on Šveitsi kohtupraktikas käsitletud uue üürileandja tungiva omavajaduse mõistet. Lõpetuseks on autor selgitanud ja põhjendanud, kuidas käesoleva artikli autori arvates tuleks VÕS § 323 lõike 1 teises lauses sisalduvat üürileandja tungiva omavajaduse mõistet tõlgendada.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse