Kokkuvõte

Artiklis selgitatakse nii avaliku ja erasektori institutsionaliseeritud partnerlusprojektide olemust kui ka vastavate koostöövormide rakendamise võimalikkust Eesti õiguses. Seejuures peatub autor küsimusel, kuidas peab Eesti õiguses toimuma avalike ülesannete täitmise üleandmine avaliku ja erasektori segaosalusega äriühingule. Samuti on artiklis analüüsitud küsimust, kas ja millises avaliku ja erasektori institutsionaliseeritud partnerlusprojektide kui koostöömudeli loomise etapis tuleb avaliku sektori partneril järgida riigihangete seaduses sätestatud korda.

Seoses majanduskeskkonna muutumisega on väga aktuaalne sõlmitud hankelepingute muutmise ning kolmandatele isikutele üleandmise problemaatika. Autor seisukohal, et sõlmitud hankelepingute üleandmine kolmandale isikule ei ole üldreeglina lubatud. Erandina võib hankelepingu üleandmine olla õiguslikult lubatav juhtudel, kui hankelepingu kolmandale isikule üleandmist saab käsitleda hankelepingu muutmisena riigihangete teaduse § 69 lõigete 3 ja 4 tähenduses ning nimetatud sätetes sisalduvad hankelepingu muutmise eeldused on täidetud. Autor on seisukohal, et hankelepingute üleandmist kolmandatele isikutele pigem ei saa käsitleda ka hankelepingu muutmisena riigihangete seaduses sätestatud hankelepingute muutmise normide tähenduses. Juhul kui hankeleping ühe isikuga lõpetatakse, lõpeb lepingu õiguslik siduvus lepingupoolte jaoks. Avaliku sektori partner on uue hankelepingu sõlmimise eesmärgil lepingupartneri leidmiseks kohustatud viima läbi uue hankemenetluse.

• riigivara ja -hanked
,
• nõuete ja kohustuste üleminek
,
• osaühing
,
• aktsiaselts
,
• Euroopa Liit