„Ma ei ole vaba mees. Mul ei ole teist valikut“. Nii kõlab
hästituntud lause Eesti kultusfilmist „Viimne reliikvia“, mida
vastselt restaureerituna saab taas Eesti kinodes näha. Pannes Pirita
kloostri maa-alustes käikudes toimunu juriidilisse keelde, kõlaks
see ehk järgmiselt: oma vaba tahte alusel ning võimelisena aru saama
oma teo ebaõigusest ja võimelisena normikohaselt käituma, valis
Gabriel siiski ebaõiguse. Ühesõnaga: süüdi.
Süü probleemidega kas siis otseselt või kaudselt tegeleb tervelt
kuus käesoleva numbri artiklit. Käsitlemist leiab psühholoogiline
lähenemine tahtele, süüvõime uued rõhuasetused
karistusseadustikus, samuti süüvõime üle otsustamisega seonduv.
Intrigeerivaid teemasid on seejuures mitmeid.
Priit Pikamäe tõstatab oma artiklis küsimuse, kas tahte kuulumine
väga paljude juriidiliste konstruktsioonide alusmüüri hulka on
üldse põhjendatud. Veelgi enam: kas psühholoogide arvates olemas
sellist nähtust nagu tahe? Et küsimuseasetus on sellisena
põhjendatud, näitab artikli järeldus: tahte kui iseseisva
psühholoogilise nähtuse olemasolu on küsitav. Sellest järeldusest
tulenevalt kutsub P. Pikamäe juriste üles uue tahtluse mõiste
väljatöötamisele. Samas näitavad siinsamas numbris avaldatud
psühholoogide-psühhiaatrite kirjutised, kuivõrd juristid on kord
juba nende poolt omaks võetus kinni ega pea muude teadustega
arvestamist kuigi vajalikuks. Ammune küsimus, kes peaks süüdivuse
küsimuses ütlema n-ö viimase sõna, võetakse käesolevas numbris
samuti taas päevakorda. Ja jälle saab piiri erinevate seisukohtade
vahele tõmmata lähtuvalt avamuseandjate professioonist.
Kas siis juristid on tõepoolest nii ignorantsed teiste elualade
esindajate arvamuste suhtes ega kuula neid isegi seal, kus küsimus on
juuraväline? Jätaks sellele küsimusele vastamise lugejale.
Vastusest ehk tähelepanuväärsemgi aga on meetod, kuidas juristid
taolised nn juuravälised küsimused enda jaoks lahendavad: nad
kuulutavad need juriidilisteks. See lubab eemaldumist muudest
teadustest ning võimaldab anda taolistele mõistetele täiesti
iseseisva sisu. Iseküsimus on, miks seda tehakse. Küsimuseasetust
liigselt lihtsustades võiks ju pärida, miks näiteks keerukat
meditsiinilist küsimust arutavad kohtus kolm isikut, kelle teadmised
meditsiinist piirduvad sellega, mida nad keskkoolis õppinud ja vahel
harva haiged olnud? Miks me ei lase arstidel taolisi küsimusi
otsustada?
Juristide jaoks on vastus sellele küsimusele teada: üksnes
kohtunikule, s.o juristile, on pandud õigus ja kohustus õigust
mõista. See on tema töö, tal on vastav kvalifikatsioon,
isikuomadused, kogemused ja reeglid, mida ta otsuse tegemisel peab
järgima. Kohtunik on oma otsuste tegemisel sõltumatu ja selle
tagamiseks on loodud vastavad garantiid. Samast hetkest, kui me anname
asjas määrava tähtsusega lõpliku hinnangu andmise õiguse vastava
ala spetsialistile, muutub kohtunik vaid otsust vormistavaks
sekretäriks. Ja tegu pole juura ja muude valdkondade
võimuvõitlusega, vaid langetatavat otsuse erapooletuse ja
kontrollitavuse tagamise küsimusega.
Samas tõuseb küsimus, kas praegune olukord, kus õigusemõistmise
monopol on juristide käes, on langetatava otsuse õigsuse seisukohalt
ohutum. Kohtusaalis toimub pidev nn tõlkimine, kus pooled peavad
esmalt esindajale selgitama vastava juuravälise valdkonna nüansse,
kes seejärel asub omakorda tõlkima kõike kohtunikule. See võib
tuua kaasa lapsepõlvest tuntud telefonimängu efekti, mille ohud on
meile kõigile teada. Kuid me teame ka, kuidas neid vältida:
kaaslasele kõrva sosistatavad sõnad tuleb selgemat välja öelda. Ja
kui kaaslane on laia silmaringiga ja tahab sõnast õigesti aru saada,
on õnnestumise võimalus suur.