Sulge
Eestlaste saatus on olnud karm. Muserdavad ajaloolised läbielamised
ja tänased mured on paljuski tingitud väikerahvaks-olemisest ning
geograafilisest asendist. Siin saavad kokku ja ristuvad ida ning
lääne kultuuritraditsioonid, erinevad majanduslikud ja poliitilised
huvid ning tõekspidamised. Sõja- ja saagihimuliste võõrvõimude
tõttu on eestlastel tulnud ikka ning jälle oma elu uuesti alustada
või lõhutut ja hävitatut taastada. See kehtib ka Eesti omariikluse
ning sellega ühist saatust jagavate kohtute kohta. Sellest tingituna
lahknevad ka juubeliaastad ja tõelised tegutsemisaastad. Möödunud
aastal tähistas Eesti Vabariik, arvestades õiguslikku
järjepidevust, oma 80. aastapäeva, kuid tegelikke iseseisvusaastaid
oli sellest vaid 26. Kui lähtuda sellest, et samale juubelile
läheneva Riigikohtu esimene avalik üldkogu istung toimus 14.
jaanuaril 1920 Tartu Raekoja saalis, siis tema faktiline toimimisaeg
on kahe aasta võrra lühem. Seega rohkem kui pool sajandit tuli
eestlastel elada okupatsiooni ja anneksiooni tingimustes, enne kui
saabus võimalus taasiseseisvumiseks, milleks õiguslikus plaanis
hoolikalt valmistuti [1, lk 9–44].