Ilmselt ei teki ühelgi juristil raskusi õiguse mõiste
defineerimisega, kuid teisest küljest saab õigust kui
inimühiskonnaga kaasas käivat nähtust käsitleda mitmes
tähenduses. Õigusest räägitakse peamiselt kui nn. objektiivsest
õigusest ehk riigi sunnijõuga tagatavatest õigusnormidest, nende
seaduses väljendunud normide süsteemist. Õiguse ülesandeks oleks
sellisel juhul inimeste käitumise reguleerimine, mis tagaks
ühiskonnaelu normaalse kulu. Võiks öelda ka nii, et ühe süsteemi
ülesandeks on tagada teise süsteemi olemasolu, funktsioneerimise
garanteerimine.
Teine termin, mida igapäevases kõnepruugis tihti kasutatakse, on
poliitika. Poliitika tuleneb kreekakeelsest sõnast politiké,
tähenduseks linna– või riigijuhtimise kunst. Sellise „kunsti“
tegemise eesmärgiks oleks aga teatud inimeste rühmade poolt
riigivõimu „enda kätte võitmine“, seejärel selle võimu
säilitamine ja (ära)kasutamine.
Nii nagu õiguselgi on mitu tähendust, on seda ka poliitikal.
Poliiktikat võib laias tähenduses vaadelda kui seisukohavõttu
avalike asjade, probleemide suhtes ja nendega aktiivset tegelemist.
Kusjuures tegelemiseks ei tahaks siinjuures lugeda nende üle kodus
arutamist, vaid nende probleemide põhjalikku (kui põhjalikku?)
uurimist ja seejärel avalikku ettekandmist. Kõik see toimub ikkagi
teatud eesmärgi nimel, millest eelnevalt juba juttu oli.
Poliitika ja õiguse juures võib leida nii sarnaseid kui erinevaid
jooni. Õigusega „tegeleminegi“ nõuab teatud avalikkust. Viimast
asjaolu kasutavad ära ka poliitikud. (Muidugi ei ole välistatud
olukord, kus poliitik on samal ajal jurist ja vastupidi.)
Poliitikud räägivad tihti õiglasest õigusest. Tõsi, valdkond ei
ole võõras ka juristidele. Kuid eriti torkab silma, kui esinetakse
teemal a la juristid „teevaad ebaõiglast õigust“, st. –
uus juristide tehtud sedus ei kõlba, ta ei arvesta kõigi huve.
Mõelgem nüüd järele. Seadustloovaks organiks on meil ikkagi
Parlament. Parlament likmed on valinud aga rahvas poliitikute hulgast,
st. isikutest, kes tegelevad poliitikaga selle sõna laiemas
tähenduses. Eelnõu, mille on koostanud juristid, aõib Parlamendis
saada täiendatud ja parandatud vastavalt tema liikmete
seisukohtadele. Teine küsimus, mis siinkohal tõusetub, on – kui
suur hulk esitatavatest eelnõudest on juristide koostatud või
seadusena vastuvõtmiseks kohandatud? Liiatigi, kui Parlamendil selle
jaoks vastav osakond loodud on.
Kas meie seaduseelnõude koostamise tendentslikkuses ei löö välja
sama viga, mis tsiviilõiguslike lepingute sõlmimiselgi – olen ise
tark ja teen. Nõu küsima ja tehtut laitma hakatakse siis, kui
„häda“ juba käega katsuda on. Rahvatarkus – enne tegutsemist
üheksa korda mõõta ja alles siis ÜKS kord lõigata – kipub ära
ununema.
Et õigus oleks õiglane, peab ta nii juristide kui poliitikute
arvates vastama rahva moraalile, ettekujutustele, vajadustele. Kuid
nii palju kui on erinevaid inimesi, on ka erinevaid moraaliprintsiipe,
vajadusi jne. Niisugusel juhul ei ole lihtne öelda, missuguse inimese
põhimõtted need kõige paremad on. Tihti ei saa ka nii otsustada, et
liikmete arvult kõige suurema grupi vajadused kõige olulisemad on.
Tahaks öelda, et meil on suur hulk küsimusi, millele ühest
lõplikku ja õiget vastust anda ei saa. Vaja on arutelusid, vaja on
koostööd.
Kuivõrd siis poliitika ja õigus teineteisele vastanduvad, teineteist
teenivad? Mis määrab ära, missugune õigus on hetkel õiglane,
sobiv? Ei tahakski vastuse otsimiseks pöörduda ajalukku –
vana–Rooma, natsistliku Saksamaa, Nõukogude Liidu jm. näidete
juurde. Küsimusele võib vastata ka siinsamas Eesti seadusi
lugedes... ja neid kirjutatud eelnõudega võrreldes. Seadusandja tahe
on määrav. Meie seadusandja aga koosneb peamiselt poliitikutest...
Ja kui seadusandja leiab enda arvates õiglase lahenduse, siis viib ta
selle ellu. Ei arvesta aga tihtipeale asjaolu, et meil on tegemist
süsteemiga. Iga järgnev lahendus peab eelmistega kooskõlas olema.
Kui ta seda ei ole, tuleb kogu süsteem muuta. Näiteks, kas ikka
„vanal heal ajal“ Tallinna linna heast materjalist ehitatud
hoonete, st. elumajade ja nende teenindamiseks vajamineva maa ehk
teisiti öeldes korralikult asfalteeritud teede jagamine võrdselt
kõigi eesti linnade vahel on õiglane? Otstarbekas? Kuidas seda saaks
ellu viia, et ei kannataks nende hoonete kasutajad? Võin oleks
õiglasem anda osa sellest kinnisvarast endistel aastatel väiksema
eelarvega leppinud kasvõi Räpinale. Vahest lahendaks selline õiglus
peale juriidiliste pobleemide ka muud – sotsiaalsed, haridus–,
kultuuri– ja isegi rahvuslikud probleemid. Ja ka ajakirjandus saaks
jälle tükiks ajaks tõelist lahendust nõudvate probleemide
kajastamise asemel põnevate vaidlustega oma kanaleid täita.