Kokkuvõte

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lõike 5 kohaselt kujutab mittevaraline kahju endast kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Üldjuhul kuulub hüvitamisele mittevaraline kahju, mis tuleneb isiku enda õigushüve kahjustamisest, kuid VÕS § 134 lõige 3 näeb erandina ette kahju hüvitamise nõudeõiguse ka kahjustatud isiku lähedastele. Kuna valu ega kannatuste objektiivne mõõtmine ei ole võimalik, siis on mittevaralise kahju hüvitamine keeruline isegi juhul, kui seda nõuab kahjustatud isik ise, kuid veelgi keerulisem on see siis, kui hüvitist soovib saada kahjustatud isiku lähedane.

Just lähedase surmaga tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise temaatika on põhjustanud diskussiooni ka väljaspool õigusteadlaste ringkondi. Kohtutele on ette heidetud, et lähedase surma korral ei ole kohtud üldjuhul kuigi altid mittevaralise kahju hüvitist välja mõistma. Samuti on viidatud kohtulahendi ennustamatusele: see, kas kahjuhüvitis välja mõistetakse või mitte, olevat õnne asi.

Artiklis paigutatakse lähedase surma põhjustamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist reguleerivad normid üldisesse mittevaralise kahju hüvitamise süsteemi ja uuritakse lähemalt, milline on nende normide kohaldamise praktika. Artikkel põhineb Riigikohtus 2012. aasta märtsis koostatud kohtupraktika analüüsil. Analüüsi käigus uuriti kõiki kohtute infosüsteemi kaudu kättesaadavaid kohtuasju, milles hageja tugines VÕS § 134 lõikele 3 või milles kohus kohaldas VÕS § 134 lõiget 3.