Kokkuvõte

Eraparklate tegevus parkimise korraldamisel ning iseäranis parkimiskorralduse tagamisel on viimaste aastate vältel Eesti meedias ohtralt vaidlusainest pakkunud. Erinevalt kohalike omavalitsuste territooriumi parkimistsoonidest, kus parkimistingimuste täitmist kontrollivad ja tagavad avaliku võimu esindajad liiklusseaduse alusel, lähtub parkimine eraparklates võlaõigusseadusest. Parkimislepingu tingimused on kirjutatud parkla sissesõidutee juurde paigaldatud infotahvlitele, mis näevad ette, et sõidukit parklasse parkides on sõidukijuht tahvlil märgitud lepingutingimustega nõustunud ja parkimislepingu sõlminud. Parkimislepingu tingimuste rikkumise korral esitatakse sõidukijuhile leppetrahvi nõue.

Artiklis analüüsitakse eraparklate toimimise aluseks olevate parkimislepingute olemust ja problemaatikat erinevatest õiguslikest aspektidest. Uuritakse infotahvlite abil parkimislepingu sõlmimise võimalikkust ning küsimust, milline õiguslik tähendus on olukorral, kus parkinud sõidukijuht ei märganud lepingutingimustega tahvlit ega ole sel põhjusel teadlik oma tegevuse õiguslikest tagajärgedest. Teiseks tuleb vaatluse alla parkimislepingus tüüptingimuste kasutamine kehtiva õiguse valguses. Viimase küsimusena käsitletakse parkimistingimuste rikkumise eest määratava leppetrahvi võimalikku ebamõistlikku suurust ning seega selle tühisust tüüptingimusena.

• leping
,
• tüüptingimused
,
• kõrvalkohustused