Valitsuskoalitsiooni lagunemine ja
rahvahääletuse ärajäämine abielu mõiste küsimuses alandas vähemalt mõneks ajaks
pingeid Eesti ühiskonnas. Pinged on aga tõusuteel naaberriigis Lätis, kus üks
parempartei reageeris hiljutisele Läti konstitutsioonikohtu otsusele, mis
ütles, et Läti konstitutsioon kohustab riiki kaitsma kõiki perekondi, kaasa
arvatud samasoolised paarid, eelnõu esitamisega Läti põhiseaduse muutmiseks,
mis määratleks abielu mõiste.
Kuid suur tähelepanu abielule, mida meil ei
tekitanud samasoolised paarid sooviga saada abiellumisõigust, vaid hoopis ennast
konservatiivideks nimetavad oponendid rahvahääletuse kavaga, võib olla
õigustuseks analüüsida homoseksuaalide probleeme laiemalt. Nimelt, kuidas
kultuurilised muutused on toonud kaasa muutusi geide ja lesbide õiguslikus
staatuses ning millised need muutused on. Mõistagi on samasooliste abielu
küsimus kõige vastuolulisem ja emotsionaalsem. Artiklis uurin eelkõige Euroopa
inimõiguste kohtu (EIK) praktikat, kuid kasutan ka võrdlev-õiguslikku meetodit.
Põikan samuti psühhiaatria valdkonda ning lõpuks ka abielu ajalukku.
Tsivilisatsiooni ajalugu näitab, kui
erinevalt on homoseksuaalsust vastu võetud eri aegadel ning eri kultuurides.
Õigupoolest ei kasutatud sõna „homoseksuaalsus“ kuni 19. sajandi keskpaigani.
Termini „homoseksuaal“ ja „homoseksuaalsus“ mõtles väidetavalt 1869. aastal
välja Ungari ajakirjanik Károli Mária Kertbeny. Antiik-Kreekas oli sellele
nähtusele lähedane sõna paiderastia, mis tähendas noorukiarmastust,
suhet vanema mehe ja nooruki vahel. *1 Sellegipoolest on meestevaheline
armastus tekitanud erinevaid assotsiatsioone. Klassikalises Kreekas seostati
seda vaprusega lahingus, filosoofilise mentorlusega ning demokraatia
kaitsmisega. Roomas seevastu orjapoiste iluga ning mehelikkuse häbiväärse
kaotusega. Jaapanis seostusid meestevahelised suhted budistlike pühamutega,
samurai sõdalaste ja kabukiteatriga. 18. sajandi Prantsusmaal nimetati
seda le beau vice *2 või le vice
philosophique, mis väljendas seotust peene maailmaga,
Itaalia ja Kreeka filosoofidega. *3 Paljudes riikides kujutleti
homoseksuaalsust peamiselt seksuaalaktina. Seda seepärast, et meestevahelisi
suhteid vaadeldi teoloogia ning selle loodud õigussüsteemi vaatevinklist kui
pattu ja rasket kuritegu. *4 Kirik on aegade jooksul vankumatult
pidanud homoseksuaalsust patuks ja kujundanud ka rahva suhtumist.
Homoseksuaalsuse hirm on Läänele olnud iseloomulik 14. sajandist. Lõhenenud on
maailm suhtumises homoseksuaalsusse seniajani. Pew uurimiskeskuse ( Pew
Research Center) 2019. aasta küsitluse järgi, mis hõlmas 34 riiki
kõigis maailmajagudes, oli homoseksuaalsuse tunnustamise mediaaniks 52%: kui
Rootsis tunnustas 94% küsitletutest, siis Nigeerias 7%. Meie lähinaabri Venemaa
näitaja oli 14%, Leedul 28%. *5 Uurimus näitas sedagi, et suhtumine
homoseksuaalsusesse on tugevas korrelatsioonis riigi rikkusega. Arenenuma
majandusega riikide elanikud tunnustasid üldiselt homoseksuaalsust enam kui
vähem arenenud riikide elanikud.
1. Homoseksuaalsus: kas haigus või normaalsus?
Homoseksuaalsusega *6
seotud õiguslikke probleeme on ajaloos muu hulgas põhjustanud homoseksuaalsuse
põhjuste käsitlus meditsiinis, eriti psühhiaatrias ja religioonis, ning sellel
põhinev moraalikäsitlus. Seetõttu on kasulik heita pilk homoseksuaalsuse
käsitlusele psühhiaatrias. Alljärgnev ülevaade tugineb Ameerika psühhiaatrite
ühingu ( American Psychiatric Association, APA) liikme Jack
Drescheri ajakirjas Behavioral Sciences avaldatud
artiklile. *7
Homoseksuaalsust käsitlevad etioloogilised
teooriad hilisajaloos klassifitseerivad homoseksuaalsust kas patoloogiaks,
ebaküpsuseks või normaalsuse variatsiooniks. Patoloogia teooriad peavad
homoseksuaalsust haiguseks, mis kaldub kõrvale normaalsest heteroseksuaalsest
arengust. Ebaküpsuse teooriaid toetavad tavalised psühhoanalüütikud, kes
seletavad homoseksuaalsete tunnete või käitumise väljendusi noores eas kui
normaalset sammu heteroseksuaalsuse suunas täiskasvanuna. Normaalsuse
variatsiooni teooriad käsitavad homoseksuaalsust kui loomulikku fenomeni.
Homoseksuaalid on sünnilt erinevad, kuid see on loomulik erinevus nagu vasakukäelised.
Need teooriad võrdsustavad normaalse loomulikuga ega näe homoseksuaalsusele
kohta psühhiaatria käsiraamatutes.
Harva võib leida seksuaalsuse teooriaid, mis
ei sisalda soolisi uskumusi, kultuurilisi ideid mehe ja naise loomulikest
omadustest. Soolised uskumused tavaliselt põhinevad sugulisel kahenemisel,
millest vanim on mehe ja naise kahenemine, 19. sajandil hetero- ja
homoseksuaalne kahenemine. Soo ja seksuaalsuse uuringutes on küllalt tavaline
kokku puutuda kahenemise moraalivormiga, mille järgi teatavad mõtted, tunded ja
käitumine on hea või halb, mõnel juhul hea või kurjast.
Lääne ajaloos kuulus samasooliste käitumine
ametlikult eelkõige religiooni valdkonda, kus homoseksuaalsust hinnati kui
moraalselt taunitavat nähtust. Kui aga 19. sajandil Lääne kultuuris toimus nihe
religioossetelt autoriteetidelt ilmalikele, siis muutus samasooliste käitumine
üha enam õiguse, psühhiaatria ja seksuoloogia uurimisobjektiks.
Károli Mária Kertbeny pakkus 1869. aastal
välja teooria, et homoseksuaalsus tekib sünniga ja on muutmatu. Saksa
psühhiaater Richard von Kraft-Ebing seevastu pani aluse varasemale patoloogia
teooriale. Sigmund Freud oli algselt arvamusel, et homoseksuaalsus on
heteroseksuaalse arengu faas, kuid elu lõpul jõudis järeldusele, et see on
seksuaalfunktsiooni variatsioon. Pärast Freudi surma 1939. aastal pidas enamik
psühhoanalüütikuid homoseksuaalsust patoloogiaks. Veel 20. sajandi keskel olid
Ameerika psühhiaatrid mõjutatud patoloogia teooriast. Psühhiaatrite ühingu
esimeses väljaandes „Diagnostika ja statistika käsiraamat“ („Diagnostic
and Statistical Manual“,DSM-I) 1952. aastal peeti
homoseksuaalsust vaimseks häireks, teises väljaandes 1968. aastal seksuaalseks
kõrvalekaldeks.
Laiema diskussiooni tekitasid ja pöörde tõid
seksuoloogid, kes ei uurinud üksnes patsiente, vaid ka populatsiooni laiemalt.
Oma uurimustes jõudsid nad järeldusele, et homoseksuaalsus pole kõrvalekalle.
1973. aastal kõrvaldas Ameerika psühhiaatrite ühing homoseksuaalsuse haiguste
nimekirjast. Ülemaailmne terviseorganisatsioon tegi seda 1990. aastal. Drescher
märgib, et selle tulemusena liikus arutelu homoseksuaalsuse üle vähehaaval
meditsiinist ja psühhiaatriast moraali ja poliitika valdkonda. Religioossed,
valitsemis-, meedia- ja kasvatusinstitutsioonid olid ilma jäetud meditsiinilistest
ja teaduslikest põhjendustest diskrimineerimiseks. Muutus kultuuriline
suhtumine homoseksuaalsusse. Need, kes nõustusid teadlastega, pidasid
homoseksuaalsust normaalsuseks. Homoseksuaalsus polnud nende jaoks enam haigus.
Kui mitte nõustuda piibli keeluga ning kui geid ja lesbid on võimelised ja
valmis tegutsema kui loovad ja viljakad kodanikud, siis mis on valesti, kui
ollakse gei või lesbi? Millised moraali- või õigusprintsiibid takistaksid
ühiskonda, et aidata lesbidel ja geidel elada avalikult oma elu? *8
Kultuurilised muutused arusaamas
homoseksuaalsusest tõid kaasa õiguslikke muutusi, muu hulgas (a) homoseksuaalse
suhte dekriminaliseerimine; (b) seaduste vastuvõtmine, mis kaitsevad LGBT-de
inimõigusi ühiskonnas ning töösuhetes; (c) võimalus LGBT-del olla avalikult
armeeteenistuses; (d) üha enamate riikide poolt homoseksuaalide abielu või
tsiviilpartnerluse tunnustamine; (e) geide ja lesbide lapsendamisõiguse
lihtsustamine; (f) geide ja lesbide abikaasade või partnerite pärimise
hõlbustamine ning (g) selliste religioossete konfessioonide kasvav arv, mis
lubavad geidel ja lesbidel teenida vaimulikena.
Alustan homoseksuaalsete suhete
dekriminaliseerimisest ja võrdsest võimalusest teenida armees.
2. Homoseksuaalidele seatud
piirangute järkjärguline kaotamine
20. sajandil oli meestevaheline mõlema poole
nõusolekul toimunud seksuaalakt paljudes riikides kuritegu. Erandiks huvitaval
kombel oli Eesti 1929. aastal vastu võetud ning 1935. aastal kehtima hakanud
kriminaalseadustik, mis ei tunnistanud kuriteoks täiskasvanute vahel
vastastikusel nõusolekul toimunud seksuaalakti. Küll käsitas varem kehtinud
tsaariaegne nuhtlusseadustik meestevahelist seksuaalakti kuriteona. Eesti NSV
kriminaalkoodeks, mis võeti vastu 1961. aastal, nägi ette karistuse pederastia
eest (§ 118), mille all mõeldi loomuvastast suguühendust kahe meessoost
isiku vahel. Seksuaalakt kahe naise vahel ei olnud karistatav. 1. juunil
1992 jõustunud Eesti NSV kriminaalkoodeksi revideeritud väljaanne
dekriminaliseeris ka meestevahelise vabatahtliku seksuaalakti. Ilmselt
mõjutasid sellist otsust muutused teiste riikide, eelkõige Lääne-Euroopa
riikide kriminaalpoliitikas ning samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu ja Euroopa
Inimõiguste Komisjoni kohtupraktikas.
Möödunud sajandi 70. aastatel hakkas
inimõiguste komisjoni laekuma üha enam homoseksuaalide kaebusi. Üks esimesi
kaebusi, mida inimõiguste komisjon uuris, oli X. kaebus Ühendkuningriigi vastu
1976. aastal. *9
Inglismaal kriminaliseeriti meestevaheline vabatahtlik seksuaalakt 1956. aasta
seksuaalkuritegude seadusega, kuid dekriminaliseeriti 1967. aastal. Kaebajat
oli karistatud privaatse homoseksuaalse suhte eest 18 aasta vanuse noorukiga,
kes Inglismaa seaduste järgi oli täisealine. Probleem oli selles, et
vastastikusel nõusolekul toimunud seksuaalakt ei olnud kuriteona karistatav,
kui osalejad on vähemalt 21-aastased, kuna aga heteroseksuaalidevahelise suhte
piiriks oli 16 eluaastat. Komisjon märkis, et riigi sekkumisel täisealiste
seksuaalellu tuleb arvesse võtta moraali arengut, kuid jäi arvamusele, et 18
kuni 21 aasta vanuseid noormehi tuleb kaitsta soovimatu tähelepanu ja
surve eest. Komisjoni arvates heteroseksuaalsus ja lesbism ei tekita
võrreldavat sotsiaalset probleemi. Pea kolmkümmend aastat hiljem asus EIK
teistsugusele seisukohale. Austria kriminaalkoodeks tunnistas kuriteoks
täisealise mehe ja 14–18-aastase nooruki vahelise homoseksuaalse akti, kuna aga
täisealise heteroseksuaali ja lesbi suhted samas vanuses noorukiga ei olnud
kuritegu. Inimõiguste kohus käsitas kaebust eraelu puutumatust kaitsva EIÕK
artikli 8 ja diskrimineerimist keelava artikli 14 koostoimes. Kohus
märkis kõigepealt, et konventsioon on „elus instrument“, mida tuleb tõlgendada
oma aja valguses, kuid pidas oluliseks, kas on objektiivset ja põhjendatud
õigustust, miks 14–18-aastane noormees vajab homoseksuaalse suhte eest
täisealisega kaitset, kuid sama vana tütarlaps seda heteroseksuaalse suhte
korral või homoseksuaalse suhte korral lesbiga ei vaja. Kohus kasutas ka
Euroopa konsensuse argumenti, mille järgi tuleks kohaldada ühesuguseid
põhimõtteid hetero- ja homoseksuaalsetele suhetele. *10
Esimene inimõiguste kohtusse jõudnud
kohtuasi oli Dudgeon vs. Ühendkuningriik. *11
Jeffrey Dudgeon oli homoseksuaal, kes esitas kaebuse 1976. aastal Põhja-Iirimaa
seaduste vastu. Kui Inglismaal ja Walesis oli meestevaheline vabatahtlik
suguakt dekriminaliseeritud, siis Põhja-Iirimaal oli see endiselt kuritegu.
Valitsus põhjendas olukorda asjaoluga, et Põhja-Iirimaa elanikud on
konservatiivsemad ning religioon mängib seal suuremat rolli kui Inglismaal.
Kohus ei pidanud seda argumenti piisavalt kaalukaks. Kohtu põhjenduste kohaselt
on sallivus homoseksuaalse käitumise suhtes kasvanud ning Euroopa Nõukogu
liikmesriikides ei peeta enam vajalikuks ega kohaseks kriminaliseerida homoseksuaalsed
suhted. Juba Handyside’i kohtuotsuses *12 oli EIK
öelnud, et moraali kontseptsioon aja jooksul muutub. Seega kohus tugines
muutusele moraalis ning sellest tulenevale Euroopa konsensusele. Kohtu otsus
homoseksuaalse käitumise kriminaliseerimise taunimise kohta ei olnud kaugeltki
üksmeelne. Üks eriarvamusele jäänud kohtunikest, kohtunik Zekia kirjutas, et
kristlased ja moslemid on üksmeelel, et homoseksuaalsed aktid ja sodoomia tuleb
hukka mõista ning moraalsed kontseptsioonid põhinevad suurel määral
religioonil. Norrise asjas EIK täiskogu järgis Dudgeoni otsuses
esitatud põhjendusi. Kohus märkis, et puudub tungiv sotsiaalne vajadus
kriminaliseerida täisealiste kokkuleppelist homoseksuaalset tegevust. Osale
ühiskonnaliikmetest, kes peavad homoseksuaalsust ebamoraalseks, võib see olla
šokeeriv ja häiriv, kuid ei õigusta homoseksuaalse suhte kuriteoks
tunnistamist. *13
Inimõiguste kohtu ette jõudsid ka
homoseksuaalsuse tõttu sõjaväeteenistuse lõpetamise asjad. Kaks teenistuse
lõpetamise kohtuotsust tehti samal päeval. *14 Jeanette
Smith ja Graeme Grady olid mõlemad Briti kuningliku lennuväe teenistuses.
Duncan Lustig-Prean ja John Beckett teenisid samuti Briti sõjaväes. Kaebajate
tegevust uuriti ja nad vallandati sõjaväeteenistusest, kui tuli ilmsiks, et nad
on homoseksuaalid. Inimõiguste kohus vaagis, kas nende eraelu puutumatust, mida
kaitseb EIÕK artikkel 8, on õigustamatult rikutud. Kohus nõustus, et riigil on
õigus seada piiranguid indiviidi eraelule, kui on reaalne oht sõjaväe
tegutsemise tõhususele. Lustig-Preani ja Becketti asjas väitis valitsus,
et homoseksuaalsusel on sisuline ja negatiivne mõju sõjaväe moraalile ja
võitlusvalmidusele ning et homoseksuaalsus tekitab probleeme, mida inimese rass
ja sugu ei tekita. Mõlemas kohtuasjas leidis EIK, et kaebajate homoseksuaalsuse
uurimine ning sõjaväeteenistuse lõpetamine polnud EIÕK artikli 8
lõike 2 järgi õigustatud. *15 Negatiivne suhtumine
homoseksuaalidesse ei õigusta iseenesest nende eraelu puutumatuse rikkumist. *16
Neis asjades käsitles EIK artikli seda osa,
mis puudutab eraelu puutumatuse rikkumisi. Hilisemas kohtupraktikas tekkisid
küsimused ka seoses perekonnaelu puutumatuse riivetega.
3. Homoseksuaalide perekonnaelu riivete käsitlus
Euroopa Inimõiguste Kohtus
Perekonnasuhete õiguslik reguleerimine lähtus
pikka aega traditsioonilise perekonna mõistest, milleks peeti ühendust, mis
koosnes heteroseksuaalsest abielupaarist, kes eostasid lapsed abielu kestel.
Seetõttu olid õiguse kaitsemehhanismid suunatud just sellisele ühendusele.
Perekonnavormid nagu samasoolised paarid, vabaabielu elavad paarid, paarid, kes
polnud võimelised loomulikul viisil järglasi saama, või üksikvanemad ei
kuulunud perekonna mõistesse, mida oleks võrdväärselt tunnustatud ja seadusega
kaitstud. Kuni 1980. aastate lõpuni ei olnud samast soost isikute suhetel
õiguslikku tunnustust. Muutused on paljuski seotud EIÕK artikliga 8, mis tagab
perekonnaelu austamise õiguse. Perekonnaelu mõiste on laienenud ajast, mil
inimõiguste kohus nõustus inimõiguste komisjoni seisukohavõtuga, et artikkel 8
ei tee vahet seadusliku ja abieluvälise perekonna vahel. *17
Perekonnaelu on seotud abieluga, kuid ei piirdu sellega. Inimõiguste kohtu
määratluse järgi on perekonnaelu fakti küsimus ning sõltub tihedate isiklike
suhete olemasolust. Perekond EIÕK artikli 8 tähenduses hõlmab abielust
tulenevaid suhteid, samuti de facto kooselu, kui inimesed elavad koos,
kuigi pole abielus, või kui muud asjaolud näitavad, et suhted on piisavalt
püsivad. *18
Artikkel 8 ei anna aga õigust luua perekond ega õigust lapsendada. Samuti ei
kaitse see artikkel soovi luua perekond. *19 Õigus
austada perekonnaelu puutumatust eeldab perekonna olemasolu või vähemalt
potentsiaalset suhet, näiteks väljaspool abielu sündinud lapse ja tema
bioloogilise isa vahel. Perekonnaelu hõlmab ka suhteid isa ja tema seadusliku
lapse vahel, isegi kui aastaid hiljem selgub, et nende vahel pole bioloogilist
sidet; samuti suhteid, mis tekivad lapsendamisest. *20
Lesbid ja geid on viimaste aastakümnete
jooksul saavutanud mitme õiguse tunnustamise, mida seni on peetud
heteroseksuaalide perekonnaelu osaks. Seetõttu on murenenud heteronormatiivsus,
s.o institutsioonid, tähendused, regulatsioonid ja praktika, mis andis
heteroseksuaalsusele ühiskonnas privilegeeritud seisundi. Osaliselt lõi selleks
võimaluse perekonna mõiste avardumine inimõiguste kohtu praktikas. Keerulised
ja sageli vastuolulised tulemused on seotud enamasti väidetega
diskrimineerimise kohta seksuaalse sättumuse alusel. Diskrimineerimise keelu
sätestab EIÕK artikkel 14, kuid see pole iseseisev õigus. Diskrimineerimise
keelul on mõju koos mõne konventsioonis või selle protokollides nimetatud
õigusega. Ehkki artikkel 14 ei maini sõnaselgelt diskrimineerimist seksuaalse
sättumuse alusel, kinnitab EIK praktika, et inimeste seksuaalsel sättumusel
põhinev erinev kohtlemine on konventsiooni järgi lubamatu. *21
Joāo Salgueiro da Silva Mouta esitas
1996. aastal inimõiguste kohtusse kaebuse põhjusel, et Portugali kohus keeldus
talle andmast lapse hooldusõigust üksnes seetõttu, et ta oli homoseksuaal ja
elas koos mehega. Tütar oli sündinud kaebaja ja tema naise abielust.
Lahutusprotsessi käigus sõlmisid kaebaja ja tema naine kokkuleppe, et lapse
hooldusõigus jääb tütre emale, kuid too lubab kaebajal lapsega suhelda. Kuna
lapse ema ei võimaldanud pärast lahutust kaebajal lapsega suhelda, taotles
kaebaja lapse hooldusõiguse andmist temale. Inimõiguste kohus uuris, kas
taotluse rahuldamata jätnud Portugali kohus rikkus EIÕK artikli 8 sätteid,
mis kaitsevad perekonnaelu puutumatust, koostoimes diskrimineerimist keelava
artikliga 14. Salgueiro da Silva Mouta asjas tehtud otsuses *22
asus kohus seisukohale, et seksuaalne orientatsioon on kaetud
artikliga 14. *23 EIK nõustus, et Portugali kohus järgis
seaduslikku eesmärki, milleks oli lapse õiguste ja tervise kaitse. Inimõiguste
kohus ei nõustunud aga Portugali kohtuga selles, et viimane põhjendas otsust
üksnes kaebaja seksuaalse sättumusega, esitamata muid põhjendusi. *24
3.1. Riigi positiivsed kohustused homoseksuaalide
perekonnaelu tagamiseks
EIÕK artiklis 8 sisalduva perekonnaelu
kaitse positiivset aspekti käsitles EIK Honneri kohtuasjas. Prantsusmaa
kohus keeldus kaebajale andmast õigust suhelda lapsega, kes sündis tema
varasemale partnerile kunstliku viljastamise abil ajal, kui kaks naist elasid
paarina, seda vaatamata faktile, et laps kasvas mõlema naise juures. Paar elas
koos ning nad olid sõlminud tsiviilpartnerluse lepingu (pr pacte civil de solidarité). Pärast
lahkuminekut keelas lapse sünnitanud partner kaebajal lapsega suhelda.
Inimõiguste kohus hindas, kas riigil on sellises olukorras positiivne kohustus
tagada, et tema jurisdiktsiooni all olevad inimesed saaksid tõhusalt elada
perekonnaelu. Polnud kahtlust, et partnerid ja laps moodustasid konventsiooni
tähenduses perekonna. Prantsusmaa kohus asus seisukohale, et lapse kohtumine
kaebajaga on lapsele liialt traumeeriv. Osutades riigi avarale otsustusulatusele,
leidis EIK, et Prantsusmaa ei rikkunud kaebaja õigust austusele perekonnaelu
vastu. *25
3.2. Geide ja lesbide lapsendamisõigus
Mitmetahulised ja lõplikult settimata on
inimõiguste kohtu praktikas homoseksuaalide lapsendamisküsimused. Inimõiguste
kohus on eristanud kolme tüüpi situatsioone, mis tekivad homoseksuaalide
soovist lapsendada:
a) isik soovib oma nimel lapsendada (individuaalne
lapsendamine);
b) samasoolise paari üks partner soovib
lapsendada teise partneri last eesmärgiga anda mõlemale partnerile õiguslikult
tunnustatud vanema staatus (teise vanema lapsendamine, ingl second-parent adoption);
c) lapsendada soovib samasooliste paar.
Esimest situatsiooni vaagis EIK Fretté ning
E. B. kohtuasjades. *26 Fretté kohtuasjas keeldusid
Prantsusmaa võimud kaebajale andmast nõusolekut lapsendamiseks kaebaja
homoseksuaalsuse põhjusel. Philippe Fretté iseloomuomadusi peeti sobivaks, kuid
kõhklusi tekitas, kas üksikule homoseksuaalsele mehele saab last usaldada.
Inimõiguste kohus uuris kaebust EIÕK artiklite 14 ja 8 järgi. Nii selles kui ka
E. B. kohtuasjas leidis kohus, et riivatud on eraelu puutumatust.
Kohus märkis, et Prantsuse õigus annab abielus mitteolevale naisele ja mehele
õiguse taotleda lapsendamist. Seega keeldumine loa andmisest lapsendamiseks
tugines otsustaval määral mehe homoseksuaalsusele. Inimõiguste kohus otsustas
sellegipoolest häältega neli poolt ja kolm vastu, et Prantsusmaa võimud ei
rikkunud proportsionaalsuse põhimõtet ning erinev kohtlemine polnud
diskrimineeriv. Kohtu arvates järgisid riigisisesed asutused seaduslikku
eesmärki kaitsta lapse tervist ja õigusi. Erineva kohtlemise õigustuseks esitas
kohus järgmised kaalutlused:
a) Euroopas puudub neis küsimustes üldine
kokkulepe;
b) tundlikes sotsiaalsetes küsimustes on
riikidel avar otsustusruum ning
c) teadlased on eriarvamustel, kuidas
lapsendamine homoseksuaalse vanema poolt mõjub lapse parematele huvidele. *27
Kolm vähemusse jäänud kohtunikku kinnitasid,
et inimeste erinev kohtlemine üksnes kaebaja seksuaalse sättumuse tõttu on
artikli 14 rikkumine. Nad pidasid vastuvõetamatuks absoluutset
lapsendamiskeeldu, kui puuduvad muud kaalutlused peale kaebaja homoseksuaalse elustiili. *28
Kuus aastat hiljem, 2008. aastal tegi
inimõiguste kohtu suurkoda E. B. asjasteistsuguse otsuse.
Kaebajaks oli õpetaja, kellel oli püsiv suhe teise naisega, kes oli ametilt
psühholoog. Kaebaja tegi võimudele taotluse saada luba lapsendamiseks. Kohtu
suurkoda põhjendas otsust, et rikutud on EIÕK artikleid 8 ja 14, argumendiga,
et konventsioon on elav instrument, mida tuleb tõlgendada tänapäeva tingimusi
arvestades. *29
Kohus jättis täpsustamata, mis on muutunud Fretté asjas tehtud
kohtuotsuse ajast. Seepärast võib ka mõista vähemusse jäänud kohtunike
nördimust, kes lootsid, et kohtu suurkoda teeb olulise pretsedendiväärtusega
otsuse. *30
Teist liiki situatsioon oli Gas’ ja
Dubois’ asjas. *31 Valérie Gas ja Nathalie Dubois olid
kaks naist, kes moodustasid homoseksuaalse paari ning olid sõlminud
tsiviilpartnerluse lepingu (pr pacte civil de
solidarité) Prantsuse õiguse järgi. Üks naistest oli
lapse ema. Lapse sai naine kunstliku viljastamise teel ning Prantsuse õiguse
järgi oli ta lapse ainus vanem. Partnerid soovisid saada lapsendamisloa, et
luua lapse ja tema ema partneri vahel lapse ja vanema suhe eesmärgiga ühiseks
vanemlikuks vastutuseks. Prantsuse kohtud keeldusid, sest vaid abielus paarid
võisid seaduse järgi jagada vanemlikke õigusi ja kohustusi. Inimõiguste kohus
vastas kõigepealt valitsuse väitele, et artikkel 8 pole selles asjas
kohaldatav, sest see artikkel ei anna õigust luua perekonda ega lapsendada.
Kohtu järgi elavad kaebajad perekonnaelu ning pealegi kuulub seksuaalne
sättumus artikli 8 kohaldamisalasse. *32 Küll ei
tuvastanud inimõiguste kohus EIÕK artiklite 14 ja 8 rikkumist. Kohtu
põhjenduste järgi ei ole liikmesriigid kohustatud võimaldama samasoolistel
paaridel abielluda, ning kuna abielule on antud eristaatus, siis polnud
kaebajate situatsioon võrreldav abielus paariga. Seetõttu polnud kohtu arvates
erinevat kohtlemist seksuaalse sättumuse tõttu. *33
Teise vanema lapsendamisõigus oli
probleemiks ka X jt asjas. *34 Kahel naisel oli püsiv kooselu. Koos
nendega elas ühe naise poeg, kelle isa tunnistas isadust. Emal oli ainsana
lapse hooldusõigus. Kooselupartner ning tollal kümneaastane laps, keda esindas
tema ema, sõlmisid lepingu, et partner lapsendab poisi. Kaebajad olid
teadlikud, et Austria tsiviilkoodeks välistab lapse lapsendamise samasooliste
paari ühe poole poolt, kui suhe bioloogilise vanemaga ei katke. Euroopa Nõukogu
inimõiguste volinik oli 2011. aastal koostanud ülevaate, millest nähtus, et
kümnes riigis lubatakse samasoolistel paaridel teise vanema lapse lapsendamist.
Sama arv riike lubas ka eri soost abielus mitteolevatel paaridel teise vanema
lapse lapsendamist. *35 Kaebajad väitsid, et nad on sarnases
situatsioonis abielus mitteoleva eri soost paariga. Inimõiguste kohus nõustus,
et partnerid ja laps moodustavad perekonna artikli 8 tähenduses, ning
otsustas, et artiklid 14 ja 8 on selles asjas kohaldatavad. Inimõiguste
kohus analüüsis esmalt, kas kaebajad on sarnases situatsioonis eri soost
abielupaariga, ning tõdes, et hiljutises Gas’ ja Dubois’ otsuses asus
kohus eitavale seisukohale. *36 Kohus leidis aga, et samasooliste paar
on võrreldavas situatsioonis abielus mitteoleva, kuid koos elava paariga. Kuna
Austria seadus lubas teise vanema lapse lapsendamist abielus mitteolevale
paarile, siis tõdes kohus, et selline vahetegu pole konventsiooniga kooskõlas. *37
Selles otsuses tõrjus inimõiguste kohus valitsuse väited, et riigi
otsustusõigus on lapsendamise asjades avar ning et Euroopas puudub selles
küsimuses konsensus.
3.3. Vanemuse tunnustamine
Boeckeli ja Gessner-Boeckeli kohtuasjas oli tegemist kahe koos elava naisega. Nende kooselu oli
seadustatud registreeritud partnerluse lepinguga. Inimõiguste kohtusse kaebasid
naised Saksa võimude keeldumise kanda lapse sünnitunnistusele lapse vanemaks
kooselupartner. Lapse sünnitas partner nende kooselu ajal. Kaebajad väitsid, et
puudub põhjendatud õigustus keelduda bioloogilise ema partneri kandmisest lapse
sünnitunnistusele, kui bioloogilise ema teisest soost abikaasa võidakse kanda.
Inimõiguste kohus kaebajatega ei nõustunud. Kohus märkis, et samasooliste
kooselu puhul puudub faktiline alus eelduseks, et partner on bioloogiline
vanem, kuna aga eri soost abikaasa puhul on selline side võimalik. Kohus
otsustas, et kirjeldatud situatsioonid pole võrreldavad. *38
4. Samasooliste õigus abielluda
Oli vaid aja küsimus, millal inimõiguste
kohtul tuleb võtta seisukoht samasooliste abielu kohta. Esimeseks asjaks sai Schalk
ja Kopf vs. Austria. *39 Kaks meessoost kaebajat olid Viinis
elav geipaar. Oma kaebuse esitasid nad juba 2002. aastal, kuid otsuseni jõudis
EIK alles 2010. aastal. Kaebajad väitsid, et Viini linnavalitsus keeldus
sõlmimast nende abielulepingut, sest 1812. aastast kehtiva Austria tsiviilkoodeksi
järgi võisid abielu sõlmida vaid kaks eri soost isikut. Kaebajate arvates oli
keeldumine sõlmida nende abielu vastuolus konventsiooni artikliga 12. See
artikkel (a) annab abieluealisele mehele ja naisele õiguse abielluda ning (b)
õiguse luua perekond. Kuid lisab, et selle õiguse kasutamine toimub vastavalt
küsimust reguleerivatele riigisisestele seadustele. Viiskümmend aastat värskem
põhiõigusi sätestav dokument, Euroopa Liidu põhiõiguste harta, ei nimeta mehe
ja naise õigust abielluda. Harta artikkel 9 räägib õigusest abielluda ja luua
perekond sugusid mainimata. Euroopa kohus on siiski märkinud, et liikmesriigid
on vabad valima, kas näha ette samasooliste abielu või mitte. *40
Artikli 12 kohaldamisalaga oli
inimõiguste kohus siiski juba varem tegelenud seoses transseksuaalidega. Christine
Goodwini asjas oli kaebaja sündinud mehena, kuid muutis
soovahetusoperatsiooniga sugu. Kaebaja probleem oli selles, et kuigi ta oli
suhtes mehega, ei saanud ta temaga abielluda, sest Inglise õigus käsitas teda
endiselt mehena. Inimõiguste kohtu arvamuse järgi võis kaebaja väita, et
riivatud on tema õiguse abielluda tuum. Kohus tunnistas artikli 12
rikkumist. *41
Wena ja Anita Parry *42 ning R. ja F. *43
asjad olid sarnased. Esimene paar oli abiellunud 1960. aastal ning nende
abielust sündis kolm last. Mõlemas asjas oli üks kaebaja sündinud mehena, kuid
soovahetusoperatsiooni tulemusena muutnud sugu. Briti seadused panid paari
dilemma ette: kaebaja peab ohverdama oma soo või abielu. Inimõiguste kohus
tunnistas kaebuse konventsiooni artikli 12 rikkumise kohta selgelt
põhjendamatuks tõdemusega, et riigi otsustada jääb, kuidas reguleerida soo
muutmise mõju abielu kontekstis. Siiski on otsustes üks tähelepanu vääriv
lause: riigi seadustes sõnastatud abielu tingimusi ei tohi jätta täielikult
riigi otsustada. Christine Goodwini otsuses läks kohus artikli 12
tõlgendamisega veelgi kaugemale. Kohus kinnitas, et abielu institutsioonis on
konventsiooni vastuvõtmisest toimunud olulised sotsiaalsed muutused, mistõttu
kohus pole veendunud, et endiselt tuleks eeldada, et artiklis 12 soo määramise
kohta käivate sõnade tõlgendamisel peaks lähtuma üksnes bioloogilisest
kriteeriumist. *44
Kuid tulen tagasi Schalki ja Kopfi
asja juurde. Kohus mõistis, et kaebajad ei tuginenud artikli 12 tekstile.
Nad tuginesid inimõiguste kohtu enda korduvatele kinnitustele, et konventsioon
on elav instrument, mida tuleb tõlgendada kaasaja olude põhjal. 1950. aastal,
mil konventsioon koostati, mõisteti abielu selgelt traditsioonilises mõttes eri
soost partnerite liiduna. *45 Kohus möönis, et konventsiooni
heakskiitmise ajast on toimunud suured muutused abielu institutsioonis, kuid
samasooliste abielu suhtes puudub Euroopa konsensus. *46
Esialgu jäi inimõiguste kohus tõlgenduse juurde, et artikkel 12 ei kohusta riike
tagama samasoolistele paaridele juurdepääsu abielule. *47
Samas jättis kohus mõnes otsuse punktis ukse avatuks uutele tõlgendustele. Nii
märkis ta, et kui vaadata artiklit eraldiseisvana, võib seda tõlgendada
selliselt, et selle sõnastus ei välista abielu kahe mehe või kahe naise vahel *48 ,
ning et Euroopa Liidu põhiõiguste hartat arvesse võttes võib kohus loobuda
tõlgendusest, et õigus abielluda peaks artikli 12 järgi kõigil juhtudel
piirduma abieluga kahe eri soost isiku vahel. *49
Sellegipoolest ei maksa kohtu arvamuse järgi tormata oma otsusega asendama
abielu institutsiooni. Riigi võimuorganid on paremal positsioonil, et hinnata
ühiskonna vajadusi ning neile vastata. *50
Artikli 12 kohaldamisala kohta võetud seisukoha tõttu ei saanud kohus
kaebust kaaluda diskrimineerimist keelava konventsiooni artikli 14 järgi.
See artikkel on seotud mõne teise konventsioonis sätestatud õiguse või
vabadusega.
Kaebajate teise diskrimineerimist puudutava
väite järgi polnud neil kaebuse esitamise ajal Austrias võimalust oma suhet
õiguslikult kinnistada. Austria registreeritud partnerluse seadus jõustus
pärast kaebuse esitamist 1. jaanuaril 2010. Inimõiguste kohus pidi
kõigepealt otsustama, kas samasooliste paaride emotsionaalne suhe ja
seksuaalsuhe on hõlmatud perekonnaelu mõistega. Alates 2001. aasta Mata
Estevezikohtuasjast oli kohus olnud seisukohal, et pikaajaline
homoseksuaalne suhe kahe mehe vahel ei lange perekonnaelu kohaldamisalasse. *51
Schalki ja Kopfi otsusega toimus pööre kohtupraktikas. Inimõiguste kohus
otsustas, et senist praktikat tuleb muuta, sest suhtumine samasoolistesse
paaridesse on paljudes riikides muutunud ning arvestada tuleb ka Euroopa Liidu
õigusega. Neist asjaoludest lähtudes asus inimõiguste kohus seisukohale, et
samasoolise paari stabiilne de facto kooselu langeb perekonnaelu
kaitsealasse. *52 Inimõiguste kohtu sellel seisukohal
oli mõju ka Riigikohtu praktikale. Riigikohtu üldkogu tugines oma järelduses,
et põhiseaduse § 26 esimene lause ja § 27 lõige 1 kaitsevad ka
samast soost isikute õigust elada perekonnaelu, lisaks EIK praktikale ka
inimväärikuse (PS § 10) ja võrdse kohtlemise (PS § 12 lg 1)
põhimõtetele. *53 Õigupoolest oli samasoolise paari
kooselu kuulumist perekonnaelu kaitsealasse tunnistanud juba varem Riigikohtu
halduskolleegium. *54
Schalki ja Kopfi
asjas möönis inimõiguste kohus, et samasoolised paarid on sarnases
situatsioonis eri soost paaridega selles mõttes, et mõlemal paaril on vajadus
õigusliku tunnustamise ja nende suhte kaitsmise järele. *55
Kohus analüüsis ka kaebajate väidet, et kui riik otsustab anda samasoolistele
paaridele abieluga alternatiivse tunnustuse teise nimetuse all, siis selle
õiguslik staatus peaks vastama abielu kaudu saadavale staatusele. Sellelegi
väitele vastates jäi inimõiguste kohus vaoshoituks. Kohus märkis, et Euroopas
on tekkimas konsensus samasooliste paaride õiguslikuks tunnustamiseks, kuid
need riigid, mis on loonud samasooliste paaridele õiguslikud institutsioonid,
pole veel enamuses. *56 Seetõttu on riikidel samasoolistele
paaridele antava õigusliku seisundi ulatuse suhtes avar otsustusruum. *57
Kolm aastat hiljem tehtud Vallianatose jt
otsuse *58
ajaks oli olukord Euroopas muutunud, kuigi inimõiguste kohtu jaoks veel
ebapiisavalt. Üheksa riiki oli tunnustanud samasooliste abielu ning 17 riiki
seadustanud mingil kujul samasooliste tsiviilpartnerluse. Vaid Leedu ja Kreeka
olid küll vastu võtnud tsiviilpartnerlust reguleeriva seaduse, kuid jätnud
selle kohaldamisalast välja samasoolised koos elavad paarid. Kaebajad osutasid Schalki
ja Kopfi otsusele, milles inimõiguste kohus kinnitas, et püsivas suhtes
koos elavad samasoolised paarid on hõlmatud perekonnaelu mõistega. Kaebajate
väitel diskrimineeris Kreeka seadus, mis nägi ette õigusliku vormi vabaabielus
olevatele paaridele, samasoolisi paare. Inimõiguste kohtu suurkoda nõustus
varasema praktika põhjal, et samasooliste paaride kooselu on hõlmatud artiklis 8
sätestatud perekonnaelu mõistega. Kohus otsustas, et kuigi Euroopas pole veel
konsensust samasooliste paaride õiguslikuks tunnustamiseks, ei esitanud Kreeka
valitsus veenvaid põhjendusi, miks samasoolised paarid on välja jäetud
registreeritud partnerluse kohaldamisalast. *59
Samasugusele otsusele jõudis inimõiguste kohus Oliari jt kohtuasjas. *60
Ka selles kaebuses kurtsid kaebajad, et Itaalia seadused ei luba neil abielluda
ega sõlmida muud liiki tsiviilpartnerluse lepingut, mistõttu neid
diskrimineeritakse seksuaalse sättumuse alusel. Otsuse tegemise ajaks oli 11
Euroopa riiki tunnustanud samasooliste abielu ning 18 nägi ette
tsiviilpartnerluse lepingu sõlmimise võimaluse. Eestit sellesse statistikasse
veel ei arvatud, sest kooseluseadus jõustus 1. jaanuaril 2016. *61
Nagu Vallianatose jt otsuses leidis inimõiguste kohus ka Oliari jt otsuses,
et Itaalia on rikkunud oma positiivset kohustust EIÕK artikli 8 järgi luua
samast soost paaridele tingimused perekonnaelu elamiseks, sest need paarid on sarnases
situatsioonis eri soost paaridega seoses nende vajadusega suhte õigusliku
tunnustamise järele. *62 Arvamuses konventsiooni
artikli 12 väidetava rikkumise kohta jäi inimõiguste kohus Schalki ja
Kopfi otsuses öeldu juurde, kuigi tunnustas samasooliste paaride õigusliku
tunnustamise arengut. *63 Kohus kordas mõtet, et artikkel 12 ei
pane valitsusele kohustust tagada samasoolistele paaridele õigus astuda
abiellu, kuid jättis endale võimaluse muuta artikli tõlgendust, kui Euroopa
riikide hulgas saavutatakse konsensus.
Schalki ja Kopfi,
Vallianatose jt ning Oliari jt otsuste tuum väljendub seega
põhimõtte sõnastamises, et (a) samasoolised paarid võivad artikli 8 järgi
elada perekonnaelu ning (b) riigid peaksid mingis õiguslikus vormis tunnustama
samast soost isikute suhteid kõigis liikmesriikides. Artikli 12
kohaldamise kohta öeldu, et EIK ei välista kõigil juhtudel õigust samast soost
isikutel abielluda, jäi ootama selgitust mõnes tulevases otsuses.
5. Välisriigis sõlmitud samasooliste
abielu tunnustamine elukohariigis
Rasked ja keerulised küsimused ei piirdu
samast soost inimeste abiellumisõiguse tunnustamise või mittetunnustamisega.
Küsimus, kas riik, mis ei tunnusta samasooliste abielu, peaks registreerima
sellist teises riigis sõlmitud abielu, pole pelgalt teoreetiline. Orlandi jt
kohtuasi *64
ühendas kuut samasoolist abielupaari, kes olid abiellunud riikides, mis
tunnustasid samasooliste abielu. Kaebajad väitsid, et Itaalia võimuorganid
keelduvad nende abielu registreerimast, neil puudub Itaalias võimalus abielluda
või saada mingi muu õiguslik tunnustus nende perekonnale. Inimõiguste kohus
esitas tavapäraselt otsuses statistika. 2017. aastaks oli 27 riiki 47‑st
vastu võtnud seadused, mis lubavad samasoolistel paaridel abielluda või astuda
mõnda muusse tsiviilühendusse või registreeritud partnerlusse. Inimõiguste
kohus tõdes, et samasooliste paaride õiguslik tunnustamine on Schalki ja
Kopfi otsusest arvates laienenud. Kui Oliari jt otsuse tegemise ajal
oli juba õrn enamus riike, kes mingis vormis tunnustasid samasooliste paaride
õigusi, siis Orlandi jt otsuse tegemise ajal oli enamus juba märgatav.
Mõnes riigis, nagu selgus ka Hämäläinen vs. Soome kohtuasjast *65 ,
annab tsiviilühenduse või registreeritud partnerluse seadus samasoolistele
paaridele eri soost isikute abieluga võrreldes võrdse või sellega sarnase
õigusliku kaitse. Kohtu hinnangul ei saa sama öelda teises riigis sõlmitud
samasooliste abielu registreerimise kohta. Euroopa riikide hulgas puudub
konsensus, mistõttu inimõiguste kohus oli seisukohal, et riigil on avar
otsustusulatus küsimuses, kas sellist abielu registreerida. *66
Ometi tuvastas inimõiguste kohus artikli 8 rikkumise. Kohus taunis Itaalia
otsuseid, mis ei luba kaebajate teises riigis sõlmitud abielu registreerida
mingiski vormis ning jättis kaebajad õiguslikku tühimikku. Selline otsus ei
võta arvesse sotsiaalset reaalsust, sest kaebajad jäid silmitsi takistusega
igapäevaelus ning õigusliku kaitseta. *67 Sama küsimust käsitlenud Riigikohtu
üldkogu kinnitas, et Eestis peetakse kehtivaks ka välismaal sõlmitud samast
soost inimeste abielu, mis on sõlmitud vastavalt rahvusvahelise eraõiguse
reeglitele. *68
Ebaselge on aga, kas abielu kantakse rahvastikuregistrisse ning kas sellisele
kehtivaks tunnistatud abielule kohalduvad perekonnaseaduse sätted. *69
6. Samasooliste paaride kooselu õiguslikud vormid
Eespool mainisin, et EIÕK artikli 8
tänase kohaldamispraktika kohaselt kuulub samasooliste paaride kooselu
perekonnaelu kaitsealasse, mis tähendab, et riigid peaksid mingis õiguslikus
vormis samasooliste paaride õiguslikku olukorda reguleerima. Inimõiguste kohus
möönis, et abielu institutsioonis on toimunud suured muutused, kuid puudub
Euroopa konsensus samasooliste abielu suhtes, mistõttu pole kohus öelnud, et
EIÕK artikkel 12 annab ka samast soost inimestele õiguse abielluda. Seega on
seniajani vaidlusküsimuseks, kas avada abielu institutsioon samast soost
inimestele. Küll on artikli 8 kohaldamispraktika järgi riikidel kohustus
reguleerida mingis vormis koos elavate samast soost inimeste suhteid. Inimõiguste
kohus on korduvalt rääkinud, millised muutused on toimunud paaride õiguslikus
regulatsioonis.
Samasooliste paaride õiguslik tunnustamine
Euroopas algas Põhjamaadest. Rootsis võrdsustati 1987. aastal samasooliste
paaride de facto kooselu samas staatuses olevate heteropaaridega. Taanis
nähti kaks aastat hiljem samasoolistele paaridele ette võimalus sõlmida
registreeritud partnerluse leping. Sellist partnerlust reguleerivad normid
kujundati samasugustena nagu abielu korral, üksnes ilma seda ühendust abieluks
nimetamata. Mudel sai tuntuks põhja mudelina, sest selle võtsid omaks Norra
(1993), Rootsi (1994), Island (1996) ja Soome (2001). Osa riike võtsid
kasutusele teistsuguse õigusliku lahenduse. Nad seadustasid registreeritud
partnerluse lepingu, mille said sõlmida nii samast soost kui ka eri soost
paarid ning mis oli alternatiiv abielule. Sellise mudeli kasuks otsustasid
Holland, Belgia, Prantsusmaa ja Uus-Meremaa. *70
Samasooliste paaride õigusliku seisundi võib
liigitada kolme kategooriasse:
a) režiimid, milles samasooliste paaride
õiguslik staatus erineb oluliselt abielu institutsioonist;
b) režiimid, milles samasooliste paaride
õiguslik staatus on sarnane abielu institutsiooniga, kuid teise nimetuse all,
ning
c) režiimid, milles abielu institutsioon on
avatud nii samasoolistele kui ka heteropaaridele. *71
Esimese kategooria ühe variandina võivad eri
soost isikud abielluda või elada vabaabielu. Samasoolised ei saa abielluda,
kuid võivad sõlmida registreeritud partnerluslepingu või elada de facto koos.
Partnerlussuhe ei anna abieluga samasuguseid õigusi. Selle režiimi teise
variandi järgi on eri soost isikutel kolm võimalust: abielluda, sõlmida
partnerlusleping või elada vabaabielu. Samasoolistel paaridel on võimalus
sõlmida registreeritud partnerlusleping või elada de facto koos.
1. jaanuaril 2016. jõustunud kooseluseadus vastab sellele variandile.
Kooselulepingu võivad sõlmida nii eri soost kui ka samast soost kaks füüsilist
isikut, kellest vähemalt ühe elukoht on Eestis. Kooselulepingust tulenevad
õiguslikud suhted on reguleeritud osaliselt samamoodi nagu perekonnaseaduses.
Registreeritud elukaaslastel on vastastikune ülalpidamiskohustus, solidaarne
vastutus tehingu puhul, mille sõlmib üks registreeritud elukaaslane, õigus
suhelda registreeritud elukaaslase lapsega, piiratud lapsendamisõigus ning
õigus kokku leppida varalistes
suhetes.
Teise kategooriasse kuuluvat režiimi
iseloomustab asjaolu, et registreeritud partnerlus on abielu funktsionaalne
ekvivalent, mis tähendab, et abielu ja registreeritud partnerlust reguleerivad
õigusnormid on samad või sarnased. Erinevus on vaid selles, kuidas kooselu
nimetatakse. Kui küsimus on vaid nimes, siis ei pruugi asjaolul, et samast
soost inimestel ei võimaldata abielluda, esmapilgul olla õiguslikku tähtsust.
Kuid nagu märgib Scherpe, on selle erinevusel määratu sotsiaalne ja
kultuuriline mõju. Abielu on midagi enamat kui vaid õiguslik konstruktsioon.
Ühiskonna traditsioonid ja ootused seostuvad abieluga nii heas kui ka halvas. *72
Järgmiseks arenguetapiks oli abielu avamine
samasoolistele paaridele. Esimesena tegi seda Holland 2000. aastal. Lihtsam oli
abielu instituudi muutmine riikides, kus registreeritud partnerluse õiguslik
režiim oli sama mis abielu korral. Täna võimaldab 16 riiki abielluda samast
soost inimestel, kui aga arvestada, et Šotimaa, Põhja-Iirimaa ja Gröönimaa
tegid samasuguse otsuse Inglismaast ja Walesist ning Taanist sõltumatult, siis
lisandub veel kolm piirkonda. Et valdavalt katoliiklikud riigid Belgia, Hispaania,
Portugal ja Iirimaa avasid abielu samasoolistele paaridele, siis purunes
arvamus, et selles küsimuses on liberaalsemad protestantlikud riigid ja
konservatiivsemad katoliiklikud maad. Enam pole võimalik eristada ka
progressiivset põhja ja konservatiivset lõunat. Pew uurimiskeskuse (PEW
Research Center) küsitlused aastatel 2015–2017 näitasid, et
Hollandis toetas 92%, Prantsusmaal 74%, Hispaanias 75%, Lätis 15% ja Leedus 11%
katoliiklastest samasooliste abielu. *73 Kogu ühiskonna ulatuses vaid 5%
venelastest ja 6% ukrainlastest toetas samasooliste abielu. *74
MTÜ Ühiskonnauuringute Instituudi tellitud, 17.–23. novembrini 2020. a
korraldatud küsitluse järgi 63% Eesti inimestest hääletaks selle poolt, et
abielu jääks mehe ja naise liiduks. *75 Veelahe läheb seega lääne ja ida
vahelt.
Õiguslik tunnustus samast soost paaride
õigusele abielluda on antud kahel moel. Euroopas on seda teinud seadusandja,
väljaspool Euroopat valdavalt kohtud. Lääne- ja Põhja-Euroopas on samasooliste
abielu tunnustamiseni jõutud valdavalt registreeritud partnerluse kaudu.
Juurdepääs abielule on reeglina lõpetanud partnerluse, mis oma iseloomult on
olnud sarnane abieluga. Kuid ka Euroopas on konstitutsioonikohtud seadusandja
otsused üle vaadanud. Siinkohal kaks näidet. Hispaania parlament muutis 2005.
aastal tsiviilkoodeksit, et lubada samasoolistel abielluda. Selle
seadusemuudatuse vaidlustas konstitutsioonikohtus tollal opositsioonis olnud
rahvapartei. Hispaania konstitutsioonikohus tegi otsuse 2012. aasta novembris. *76
Vaidlus oli konstitutsiooni artikli 32 üle, mis annab mehele ja naisele
õiguse abielluda. Reformi oponendid kasutasid konstitutsiooni loojate
kavatsuste argumenti, kuid kohus otsustas, et osutus mehele ja naisele tähendab
üksnes seda, et mõlemad on õiguste subjektid. Prantsusmaal võttis parlament 17.
mail 2013 vastu samasooliste paaridele abielu avamise seaduse. *77
Konstitutsiooninõukogu (pr Conseil constitutionnel) kinnitas, et parlamendil on õigus kindlaks määrata abielu nõuded ja
tingimused. *78
Ükski asjaga tegelenud kohus, erinevalt inimõiguste kohtust ning Ameerika
ülemkohtust, ei kasutanud argumendina võrdse kohtlemise põhimõtet. Kohtud
kinnitasid vaid esindusorganite õigust otsustada abielu küsimused.
Ameerika Ühendriikides nõudsid geiaktivistid
ja neid toetavad organisatsioonid ligemale nelikümmend aastat enne ülemkohtu Obergefelli
kohtuotsust *79
kohtutes nende diskrimineerimise lõpetamist. Nõuetele andis algselt tuge
ülemkohtu otsus asjas Loving vs. Virginia *80 ,
millega ülemkohus tunnistas tühiseks osariikide seadused, mis keelasid eri
rassist isikute abielu, sest need rikuvad afroameeriklaste õigust võrdsele
kaitsele. Põhiväiteks seega oli, et samast soost paaride eitamine on
diskrimineeriv. Samasooliste vastaste argumendid põhinesid, nagu meilgi,
paradoksaalselt liberaalsel retoorikal. Nimelt, samasoolised paarid ei olevat
lihtsalt sarnased eri soost paaridega. Kuna abielu definitsioon, judeo-kristlik
moraal ja praktika nõuavad meest ja naist, siis samasoolistel puudub
konstitutsiooni järgi õigus abielluda. *81 Obergefelli
otsusega tunnistas USA ülemkohus sõnaselgelt samasooliste paaride õigust
abielluda. *82
Enamus otsustas *83 , et õigus abielluda on isiku vabaduse
juurde kuuluv põhiõigus, mida kaitseb konstitutsiooni 14. täienduse
nõuetekohase menetluse (ingl due process) klausel, mis keelab osariikidel võtta üheltki inimeselt elu, vabadust
või vara, kui see ei toimu seadusega kooskõlas. Vabaduse ja võrdsuse tiheda
seose tõttu tagab abiellumise õiguse ka võrdse kohtlemise klausel. Oma panus
oli siin abielu ajaloolaste ja Ameerika ajalooühingu ning Ameerika
psühholoogide ja Ameerika meedikute organisatsioonide amici curiae’l *84
kaebajate toetuseks. Enamuse üheks olulisemaks põhiteesiks oli, et abielu
institutsiooni ei saa eraldada õiguse ja ühiskonna arengust.
7. Kuidas vastassooliste abielu sillutas tee
samasooliste abielule
Inimõiguste kohus ja Ameerika Ühendriikide
ülemkohus on korduvalt rõhutanud, et abielu ja perekonna instituudis on
toimunud sotsiaalsed ja õiguslikud muutused. Samal ajal räägivad samasooliste
abielu vastased abielu traditsioonilisest mõistest kui millestki, mis aegade
jooksul pole muutunud. Nii üks kui ka teine väide eeldab põhjendusi. Probleem
on ka ilmselt selles, kuidas abielu defineerida. Kui kitsalt, siis mõistetakse
abielu kui olemuselt vastassooliste isikute institutsiooni. Laiema tõlgenduse
järgi on see õigusi ja kohustusi sisaldav institutsioon, mis annab tunnustuse
ja kaitse pikaajalisele suhtele. Sõltuvalt vastusest on õigus, mida taotlevad
samasoolised paarid, kas õigus astuda abiellu nagu eri soost paarid või õigus
erinevale samasooliste abielule. *85
Traditsioonilise, kitsalt tõlgendatud abielu
pooldajate teese käsitles Ameerika tuntud sotsiaalteadlane Stephanie Coontz
2007. aastal. Esimese väite kohta, et abielu definitsioon kui ühe mehe ja ühe
naise liit ulatub tuhandeid aastaid tagasi, märkis ta, et minevikus üldiselt enam
heakskiidetud abielu vorm, mida kõige enam mainitakse ka vana testamendi
esimeses viies raamatus, oli polügaamia: üks mees, mitu naist. Teisele väitele,
et judeo-kristlik pärand on alati pidanud abielu pühaks suhteks, mis vajab
erilist kaitset, vastas Coontz, et judeo-kristlik traditsioon pole abielust
rääkinud ühel häälel. Polügaamia, lahutus ja konkubinaat olid kõik vana
testamendi traditsioonid. Kuigi Jeesus keelas lahutuse, kristlased abielu ei
pühitsenud. Seda ei tehtud 1215. aastani sakramendiks. Jeesuse perekonna
definitsioon ei põhinenud bioloogilisel ega õiguslikul sidemel, vaid uskujate
kogukonnal. Ka väidab Coontz eksliku olevat väite, et abielu on eksisteerinud
muutumatuna tuhandeid aastaid. Valgustusaeg ja Ameerika revolutsioon muutsid
tuhandeaastast traditsiooni, kui toonitasid, et vanem generatsioon peab lubama
noortel inimestel valida oma kaaslasi armastuse, mitte aga vanemate
majanduslike ja poliitiliste ambitsioonide põhjal. Kuni praktiliselt 19.
sajandi lõpuni oli mees õiguslikult oma naise varanduse omanik ja võis sellega
teha, mida soovis. Tal oli ka õigus füüsiliselt korrigeerida oma naise tegevust
ja teda isegi sõnakuulmatuse eest kodus kinni hoida. Kui kohtud hakkasid
kohtlema naisi kui eraldi õigussubjekte oma individuaalsete õigustega, siis
traditsioonilise abielu kaitsjad ennustasid, et selline radikaalne sotsiaalne
muutus purustab kodurahu ja õõnestab ühiskondlikku korda. *86
Coontz kinnitab, et abielu ei olnud algselt individuaalne hüve. See oli viis
kapitali kasvatamiseks, poliitiliste liitude loomiseks. Kõigi sotsiaalsete
gruppide jaoks oli abielu eelkõige töö organiseerimise vahend vastavalt eale ja
soole. *87
Ka Rootsi teadlased Jonas Frykman ja Orvar Löfgren kirjutavad, et perekond ei
olnud talupojaühiskonnas endastmõistetavaks alustalaks. Sotsiaalne maastik
põhines talul, mitte bioloogilisel perekonnal. Abielupaari vaadati teisiti kui
praegu. Abielu oli küll ka talupojaühiskonnas tootmise ja järglaste saamise
alus, aga emotsionaalse ja sümboolse väärtuse omandas paarisolek alles hiljem.
„Toona oli abielupaar lihtsalt naturaalmajanduse komponent.“ *88
Coontz kirjutab, et 18. sajandist alates toimunud sotsiaalsed muutused hakkasid
murendama abielu senist funktsiooni. Tekkis uus ideaal: armastus. Äkki hakkasid
paarid emotsionaalselt enam investeerima energiat teineteisesse ja lastesse.
Ausse tõusis intiimsus ja privaatsus. Kuid armastuse ja intiimsuse eluaegne
ideaal hakkas kaduma, kui inimesed hakkasid nõudma õigust lahutada. *89
Juhtus see, mida ajaloolane kirjeldab järgmiselt. Liberaalses Ameerika
ühiskonnas paarid kalduvad eraldama kolm asja, mida traditsionalistid ning
loomuõiguslik mõtteviis liidab kokku normatiivsesse pakti: seksuaalvahekord,
abielu ja sigitamine. Enamik ameeriklasi harrastab seksuaalset tegevust
väljaspool abielu ilma sigitamiskavatsuse või -võimeta. Nad saavad üha enam
järglasi ilma seksuaalakti või abieluta ning osa abiellub ilma
sigitamiskavatsuse või -võimeta. Poliitilised konservatiivid ühinevad
liberaalidega ning väidavad, et nauding ja sotsiaalsus on seksuaalse aktiivsuse
legitiimsed õigustused. Muutustel suhtumises seksuaalsesse vabadusse, soo
jätkamisse ja abiellu on olnud otsene mõju geidele ja lesbidele ning nende
õigustele. *90
Ka eri soost paaride suhtumist
traditsioonilisse abiellu on tinginud muutused inimeste meelsuses ja
ellusuhtumises. Pole ilmselt meelevaldne eespool esitatud kirjeldust üle kanda
ka Eesti ühiskonda. Piisab, kui tuua mõned andmed. 2019. aastal oli
statistikaameti andmetel abielude arv 6701, abielulahutuste arv 2790. Lapsi
sündis samal aastal abielust 6134, vabaabielust 6987. *91
Tuleb ilmselt nõustuda Coontziga, et mitte samasooliste abielu ei tekitanud
põhjalikku pööret heteroseksuaalide abielus. Need olid heteroseksuaalid, kes
revolutsioneerisid abielu 1970. aastatel oma pretsedenditu rõhuasetusega
individuaalsele valikule ja võrdsusele ning jäikade soorollide eitamisega.
Muutused erisooliste abielus julgustasid gei- ja lesbipaare nõudma õigust
abielluda ning paljusid heteroseksuaale pidama neid nõudmisi põhjendatuks. *92
Kui sellist institutsiooni nagu abielu
defineerida eesmärgi ja funktsiooni, mitte aga traditsiooni alusel, siis uue
grupi juurdepääs abielu institutsioonile ei muuda selle institutsiooni
tähendust. Võib nõustuda Nora Markardiga, et isegi kui õiguse fundamentaalsel
iseloomul on palju seoseid ajaloo ja traditsiooniga, ei saa traditsioon või
religioossed vaated abielule õigustada seaduste vastuvõtmist või avalikku
poliitikat, mis stigmatiseerib mõnda gruppi. Abielu kui õiguslik institutsioon,
kui riigi poolt vastu võetud õiguste ja kohustuste kogu, ei ole identne
abieluga kui sotsiaalse või religioosse institutsiooniga, millel on oma
traditsioon (heteroseksuaalsus, pühadus) ja mittetäidetavad reeglid (seksuaalne
monogaamia). *93
Kordan seda, millest alustasin. Tänases
Eesti olustikus on selge, et samasooliste abielu küsimuse ning samast soost
paaride kooselu õigusliku reguleerimise probleemi ei tõstnud avaliku tähelepanu
alla mitte geid ega lesbid oma nõudmistega, vaid ennast konservatiivideks
kuulutavad poliitikud.
Märkused:
*1 L. Crompton. Homosexuality and Civilisation.
Harvard University Press 2006, lk 3.
*2 Mis eesti keelde panduna tähendab kena pahet.
*3 L. Crompton (viide 1), lk XIV.
*4 Samas.
*5 Arvutivõrgus:
[Link] .
*6 Termin hõlmab lesbisid, geisid, biseksuaale ja transsoolisi, mida
tähistab akronüüm LGBT.
*7 J. Drescher. Out of DSM: Depathologizing Homosexuality. – Behavioral
Sciences 2015/5, lk 565–575. DOI: 10.3390/bs5040565.
*8 Samas, lk 271–272.
*9 Inimõiguste komisjoni otsus 07.07.1977, X. vs. Ühendkuningriik,
kaebus nr 7215/75.
*10 EIKo 09.01.2003, L. ja V. vs. Austria, p 47–50. Vt samuti
EIKo 02.06.2005, H. G. ja G. B. vs. Austria.
*11 EIKo 22.10.1981, Dudgeon vs. Ühendkuningriik.
*12 EIKo 07.12.1976, Handyside vs. Ühendkuningriik.
*13 EIKo 28.10.1988, Norris vs. Iirimaa, p 44–47. Vt samuti
EIKo 22.04.1993, Modinos vs. Küpros.
*14 EIKo 27.09.1999, Smith ja Grady vs. Ühendkuningriik; EIKo
27.09.1999, Lustig-Prean ja Beckett vs. Ühendkuningriik.
*15 Vt samuti EIKo 22.10.2002, Perkins ja R vs. Ühendkuningriik;
EIKo 22.10.2002, Beck, Copp ja Bazeley vs. Ühendkuningriik.
*16 EIKo 27.09.1999, Lustig-Prean ja Beckett vs. Ühendkuningriik,
p 90.
*17 EIKo 13.06.1979, Marckx vs. Belgia, p 31; Vt samuti EIKo
18.12.1986, Johnston jt vs. Iirimaa, p 55.
*18 EIKo 30.06.2016, Taddeucci ja McCall vs. Itaalia, p 58.
*19 EIKo 22.01.2008, E. B. vs. Prantsusmaa, p 41; EIKo
24.01.2017, Paradiso ja Campanelli vs. Itaalia, p 140.
*20 EIKo 24.01.2017, Paradiso ja Campanelli vs. Itaalia,
p 140–141.
*21 EIKo 21.12.1999, Salgueiro da Silva Mouta vs. Portugal,
p 36; EIKo 19.02.2013, X jt vs. Austria, p 99.
*22 EIKo 21.12.1999, Salgueiro da Silva Mouta vs. Portugal.
*23 Samas, p 28. Vt samuti EIKo 30.06.2016, Taddeucci ja McCall vs.
Itaalia, p 89.
*24 Samas, p 36.
*25 EIKo 12.11.2020, Honner vs. Prantsusmaa.
*26 EIKo 26.02.2002, Fretté vs. Prantsusmaa; EIKo 22.01.2008, E. B.
vs. Prantsusmaa.
*27 EIKo 26.02.2002, Fretté vs. Prantsusmaa, p 41–42.
*28 Kohtunike Bratza, Furmanni ja Tulkensi eriarvamus asjas Fretté vs.
Prantsusmaa.
*29 EIKo 22.01.2008, E. B. vs. Prantsusmaa, p 92.
*30 Vt kohtunik Costa eriarvamust, millega ühinesid kohtunikud Türmen,
Ugrekhelidze ja Jociene.
*31 EIKo 15.03.2012, Gas ja Dubois vs. Prantsusmaa.
*32 Samas, p 37.
*33 Samas, p 68–69.
*34 EIKo 19.02.2013, X jt vs. Austria.
*35 Samas, p 56–57.
*36 Samas, p 109.
*37 Samas, p 151.
*38 EIK otsus kaebuse vastuvõetavuse kohta, 07.05.2013, Boeckel ja
Gessner-Boeckel vs. Saksamaa, p 30–31.3.
*39 EIKo 24.06.2010, Schalk ja Kopf vs. Austria.
*40 EKo 24.11.2016, C-443/15, Parris, p 59.
*41 EIKo 11.07.2002, Christine Goodwin vs. Ühendkuningriik,
p 104.
*42 EIK otsus kaebuse vastuvõetavuse kohta, 28.11.2006, Wena ja Anita
Parry vs. Ühendkuningriik.
*43 EIK otsus kaebuse vastuvõetavuse kohta, 28.11.2006, R. ja F. vs.
Ühendkuningriik.
*44 EIKo 11.07.2002, Christine Goodwin vs. Ühendkuningriik,
p 100.
*45 EIKo 24.06.2010, Schalk ja Kopf vs. Austria, p 55.
*46 Samas, p 52 ja 58. Otsuse tegemise ajaks olid samasooliste abielu
tunnustanud Holland, Belgia, Hispaania, Norra, Rootsi. Samal 2010. aastal
tunnustasid veel Island ja Portugal.
*47 Samas, p 63.
*48 Samas, p 55.
*49 Samas, p 61.
*50 Samas, p 62.
*51 EIK otsus kaebuse vastuvõetavuse kohta, 10.05.2001, Mata Estevez vs.
Hispaania.
*52 EIKo 24.06.2010, Schalk ja Kopf vs. Austria, p 92–94.
*53 RKÜKo 21.06.2019, 5-18-5, p 52. Vt samuti kohtu esimees Villu Kõve
konkureerivat ning kohtunik Tambet Tampuu eriarvamust.
*54 RKHKo 27.06.2017, 3-3-1-19-17, p 16.
*55 EIKo 24.06.2010, Schalk ja Kopf vs. Austria, p 99.
*56 Samas, p 105.
*57 Samas, p 108.
*58 EIKo 07.11.2013, Vallianatos jt vs. Kreeka.
*59 Samas, p 73, 91 ja 92.
*60 EIKo 21.07.2015, Oliari jt vs. Itaalia.
*61 RT I, 16.10.2014, 1.
*62 EIKo 21.07.2015, Oliari jt vs. Itaalia, p 187.
*63 Samas, p 191–192.
*64 EIKo 14.12.2017, Orlandi jt vs. Itaalia.
*65 EIKo 16.07.2014, Hämäläinen vs. Soome.
*66 EIKo 14.12.2017, Orlandi jt vs. Itaalia, p 205.
*67 Samas, p 209.
*68 RKÜKo 21.06.2019, 5-18-5, p 53.
*69 Vt samuti RKPJKm 10.04.2018, 5-17-42, p 39.
*70 J. M.
Scherpe. Quo vadis Civil Partnership? – Victoria University of Wellington Law
Review 2015/3, lk 757–759. DOI:[Link] .
*71 J. M. Scherpe. The Legal Recognition of
Same-Sex Couples in Europe and the Role of the European Court of Human
Rights. – The Equal Rights Review 2013 (10),
lk 85–86.
*72 Samas, lk 86.
*73 Arvutivõrgus:[Link] .
*74 Arvutivõrgus:
[Link] .
*75 Arvutivõrgus:[Link] .
*76 Sentencia 198/2012, de 6 de noviembre.
Arvutivõrgus:[Link] .
*77 Loi nº 3013-404 du 17 mai 2013 ouvrant le mariage aux couples de
personnes de même sexe.
*78 Conseil constitutionnel Décision Nº 2013-669DC du 17 mai 2013. Arvutivõrgus:
[Link] .
*79 Obergefell v. Hodges, 576 U.S. 644 (2015).
*80 Loving v. Virginia, U.S. 1 (1967).
*81 W. N. Eskridge Jr. A History of Same-Sex
Marriage. – Virginia Law Review 1993 (79), lk 1422.
*82 Obergefelli otsuse tegemise ajaks oli 11 osariiki siiski juba
seadustanud samasooliste abielu seadusandlikul teel.
*83 Enamuse otsuse kirjutas kohtunik Kennedy, temaga nõustusid kohtunikud
Breyer, Ginsburg, Kagan ja Sotomayor. Vastu olid peakohtunik Roberts ning
kohtunikud Scalia, Thomas ja Alito.
*84 Arvutivõrgus:
[Link] ;
obergefell_oah_amicus.pdf.
*85 N. Markard. Dropping the Other Shoe: Obergefell
and Inevitability of the Constitutional Right to Equal Marriage. – German
Law Journal 2016/3, lk 522.
*86 S. Coontz. Traditional Marriage Isn’t As
Straightforward As All That. Arvutivõrgus:[Link] .
*87 S. Coontz. The World Historical Transformation
of Marriage. – Journal of Marriage and Family 2004/4,
lk 977. Arvutivõrgus:
[Link] .
*88 J. Frykman, I. Löfgren. Kultuurne inimene. Keskklassi eluolu ajalooline
areng. Tõlk. O. Teppan. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2015, lk 118.
*89 S. Coontz (viide 87), lk 978.
*90 W. N. Eskridge Jr., C. R. Riano. Marriage
Equality. From Outlaws to In-Laws. Yale University Press
2020, lk 715–716.
*91 Arvutivõrgus:[Link] .
*92 Marriage
and Gender Equality Today: An Interview With Stephanie Coontz. – Huffington
Post, 30.09.2014. Arvutivõrgus:
[Link] .
*93 N. Markard (viide 85), lk 528–529.
*1 L. Crompton. Homosexuality and Civilisation.
Harvard University Press 2006, lk 3.
*2 Mis eesti keelde panduna tähendab kena pahet.
*3 L. Crompton (viide 1), lk XIV.
*4 Samas.
*5 Arvutivõrgus:
https://www.pewresearch.org/global/2020/06/25/global-divide-on-homosexuality-persists/.
*6 Termin hõlmab lesbisid, geisid, biseksuaale ja transsoolisi, mida
tähistab akronüüm LGBT.
*7 J. Drescher. Out of DSM: Depathologizing Homosexuality. – Behavioral
Sciences 2015/5, lk 565–575. DOI: 10.3390/bs5040565.
*8 Samas, lk 271–272.
*9 Inimõiguste komisjoni otsus 07.07.1977, X. vs. Ühendkuningriik,
kaebus nr 7215/75.
*10 EIKo 09.01.2003, L. ja V. vs. Austria, p 47–50. Vt samuti
EIKo 02.06.2005, H. G. ja G. B. vs. Austria.
*11 EIKo 22.10.1981, Dudgeon vs. Ühendkuningriik.
*12 EIKo 07.12.1976, Handyside vs. Ühendkuningriik.
*13 EIKo 28.10.1988, Norris vs. Iirimaa, p 44–47. Vt samuti
EIKo 22.04.1993, Modinos vs. Küpros.
*14 EIKo 27.09.1999, Smith ja Grady vs. Ühendkuningriik; EIKo
27.09.1999, Lustig-Prean ja Beckett vs. Ühendkuningriik.
*15 Vt samuti EIKo 22.10.2002, Perkins ja R vs. Ühendkuningriik;
EIKo 22.10.2002, Beck, Copp ja Bazeley vs. Ühendkuningriik.
*16 EIKo 27.09.1999, Lustig-Prean ja Beckett vs. Ühendkuningriik,
p 90.
*17 EIKo 13.06.1979, Marckx vs. Belgia, p 31; Vt samuti EIKo
18.12.1986, Johnston jt vs. Iirimaa, p 55.
*18 EIKo 30.06.2016, Taddeucci ja McCall vs. Itaalia, p 58.
*19 EIKo 22.01.2008, E. B. vs. Prantsusmaa, p 41; EIKo
24.01.2017, Paradiso ja Campanelli vs. Itaalia, p 140.
*20 EIKo 24.01.2017, Paradiso ja Campanelli vs. Itaalia,
p 140–141.
*21 EIKo 21.12.1999, Salgueiro da Silva Mouta vs. Portugal,
p 36; EIKo 19.02.2013, X jt vs. Austria, p 99.
*22 EIKo 21.12.1999, Salgueiro da Silva Mouta vs. Portugal.
*23 Samas, p 28. Vt samuti EIKo 30.06.2016, Taddeucci ja McCall vs.
Itaalia, p 89.
*24 Samas, p 36.
*25 EIKo 12.11.2020, Honner vs. Prantsusmaa.
*26 EIKo 26.02.2002, Fretté vs. Prantsusmaa; EIKo 22.01.2008, E. B.
vs. Prantsusmaa.
*27 EIKo 26.02.2002, Fretté vs. Prantsusmaa, p 41–42.
*28 Kohtunike Bratza, Furmanni ja Tulkensi eriarvamus asjas Fretté vs.
Prantsusmaa.
*29 EIKo 22.01.2008, E. B. vs. Prantsusmaa, p 92.
*30 Vt kohtunik Costa eriarvamust, millega ühinesid kohtunikud Türmen,
Ugrekhelidze ja Jociene.
*31 EIKo 15.03.2012, Gas ja Dubois vs. Prantsusmaa.
*32 Samas, p 37.
*33 Samas, p 68–69.
*34 EIKo 19.02.2013, X jt vs. Austria.
*35 Samas, p 56–57.
*36 Samas, p 109.
*37 Samas, p 151.
*38 EIK otsus kaebuse vastuvõetavuse kohta, 07.05.2013, Boeckel ja
Gessner-Boeckel vs. Saksamaa, p 30–31.3.
*39 EIKo 24.06.2010, Schalk ja Kopf vs. Austria.
*40 EKo 24.11.2016, C-443/15, Parris, p 59.
*41 EIKo 11.07.2002, Christine Goodwin vs. Ühendkuningriik,
p 104.
*42 EIK otsus kaebuse vastuvõetavuse kohta, 28.11.2006, Wena ja Anita
Parry vs. Ühendkuningriik.
*43 EIK otsus kaebuse vastuvõetavuse kohta, 28.11.2006, R. ja F. vs.
Ühendkuningriik.
*44 EIKo 11.07.2002, Christine Goodwin vs. Ühendkuningriik,
p 100.
*45 EIKo 24.06.2010, Schalk ja Kopf vs. Austria, p 55.
*46 Samas, p 52 ja 58. Otsuse tegemise ajaks olid samasooliste abielu
tunnustanud Holland, Belgia, Hispaania, Norra, Rootsi. Samal 2010. aastal
tunnustasid veel Island ja Portugal.
*47 Samas, p 63.
*48 Samas, p 55.
*49 Samas, p 61.
*50 Samas, p 62.
*51 EIK otsus kaebuse vastuvõetavuse kohta, 10.05.2001, Mata Estevez vs.
Hispaania.
*52 EIKo 24.06.2010, Schalk ja Kopf vs. Austria, p 92–94.
*53 RKÜKo 21.06.2019, 5-18-5, p 52. Vt samuti kohtu esimees Villu Kõve
konkureerivat ning kohtunik Tambet Tampuu eriarvamust.
*54 RKHKo 27.06.2017, 3-3-1-19-17, p 16.
*55 EIKo 24.06.2010, Schalk ja Kopf vs. Austria, p 99.
*56 Samas, p 105.
*57 Samas, p 108.
*58 EIKo 07.11.2013, Vallianatos jt vs. Kreeka.
*59 Samas, p 73, 91 ja 92.
*60 EIKo 21.07.2015, Oliari jt vs. Itaalia.
*61 RT I, 16.10.2014, 1.
*62 EIKo 21.07.2015, Oliari jt vs. Itaalia, p 187.
*63 Samas, p 191–192.
*64 EIKo 14.12.2017, Orlandi jt vs. Itaalia.
*65 EIKo 16.07.2014, Hämäläinen vs. Soome.
*66 EIKo 14.12.2017, Orlandi jt vs. Itaalia, p 205.
*67 Samas, p 209.
*68 RKÜKo 21.06.2019, 5-18-5, p 53.
*69 Vt samuti RKPJKm 10.04.2018, 5-17-42, p 39.
*70 J. M.
Scherpe. Quo vadis Civil Partnership? – Victoria University of Wellington Law
Review 2015/3, lk 757–759. DOI: https://doi.org/10.26686/vuwlr.v46i3.4904.
*71 J. M. Scherpe. The Legal Recognition of
Same-Sex Couples in Europe and the Role of the European Court of Human
Rights. – The Equal Rights Review 2013 (10),
lk 85–86.
*72 Samas, lk 86.
*73 Arvutivõrgus: https://www.pewresearch.org/fact-tank/2020/11/02/how-catholics-around-the-world-see-same-sex-marriage-homosexuality/.
*74 Arvutivõrgus:
https://www.pewresearch.org/fact-tank/2019/10/28/where-europe-stands-on-gay-marriage-and-civil-unions/.
*75 Arvutivõrgus: https://www.inst.ee/uudised/abielureferendumi-kusimuses-on-ulekaalus-jah-pool.
*76 Sentencia 198/2012, de 6 de noviembre.
Arvutivõrgus: https://www.tribunalconstitucional.es/en/Paginas/default.aspx.
*77 Loi nº 3013-404 du 17 mai 2013 ouvrant le mariage aux couples de
personnes de même sexe.
*78 Conseil constitutionnel Décision Nº 2013-669DC du 17 mai 2013. Arvutivõrgus:
https://www.conseil-constitutionnel.fr/decision/2013/2013669DC.htm.
*79 Obergefell v. Hodges, 576 U.S. 644 (2015).
*80 Loving v. Virginia, U.S. 1 (1967).
*81 W. N. Eskridge Jr. A History of Same-Sex
Marriage. – Virginia Law Review 1993 (79), lk 1422.
*82 Obergefelli otsuse tegemise ajaks oli 11 osariiki siiski juba
seadustanud samasooliste abielu seadusandlikul teel.
*83 Enamuse otsuse kirjutas kohtunik Kennedy, temaga nõustusid kohtunikud
Breyer, Ginsburg, Kagan ja Sotomayor. Vastu olid peakohtunik Roberts ning
kohtunikud Scalia, Thomas ja Alito.
*84 Arvutivõrgus:
https://www.apa.org/about/offices/ogc/amicus/obergefell-supreme-court.pdf;
obergefell_oah_amicus.pdf.
*85 N. Markard. Dropping the Other Shoe: Obergefell
and Inevitability of the Constitutional Right to Equal Marriage. – German
Law Journal 2016/3, lk 522.
*86 S. Coontz. Traditional Marriage Isn’t As
Straightforward As All That. Arvutivõrgus: http://www.columbia.org/pdf_files/civilmarriagecollaborative3.pdf.
*87 S. Coontz. The World Historical Transformation
of Marriage. – Journal of Marriage and Family 2004/4,
lk 977. Arvutivõrgus:
https://www.researchgate.net/publication/228009566_The_World_Historical_Transformation_of_Marriage.
*88 J. Frykman, I. Löfgren. Kultuurne inimene. Keskklassi eluolu ajalooline
areng. Tõlk. O. Teppan. Tallinna Ülikooli Kirjastus 2015, lk 118.
*89 S. Coontz (viide 87), lk 978.
*90 W. N. Eskridge Jr., C. R. Riano. Marriage
Equality. From Outlaws to In-Laws. Yale University Press
2020, lk 715–716.
*91 Arvutivõrgus: https://www.stat.ee/et/avasta-statistikat/valdkonnad/rahvastik.
*92 Marriage
and Gender Equality Today: An Interview With Stephanie Coontz. – Huffington
Post, 30.09.2014. Arvutivõrgus:
http://stephaniecoontz.com/node/352.
*93 N. Markard (viide 85), lk 528–529.