Kokkuvõte

Autoriõigus on osaks intellektuaalse omandi valdkonnast, mis on olulises osas reguleeritud Euroopa Liidu õigusaktidega. Üks neist on 7. juunil 2019 jõustunud DSM-direktiiv, mis oli osaks Euroopa Komisjoni poolt 2016. aasta septembris avaldatud autoriõiguse reformi paketist. Reformipaketi eesmärgiks oli muuhulgas tagada autorite ja esitajate seisukohalt õiglase turu toimimine.

Tugevdamaks autorite ja esitajate positsiooni lepingupartneritega läbirääkimistel ning tagamaks neile oma teoste ja esituste kasutamise eest õiglane tasu, loodi DSM-direktiivi 3. peatükk, mis sisaldab vastavate eesmärkide saavutamiseks viit meedet. Iga meede on mõeldud kas otseselt tagama, et autor või esitaja saaks oma teose või esituse kasutamise eest kohast tasu, või näeb ette mehhanismi sellise lepingu lõpetamiseks, millega kohast tasu ei kaasne. Eesti õigusesse on need võetud üle alates jaanuarist 2022 autoriõiguse seaduse (AutÕS) §-dega 49¹‒49⁴. Peamine meede õiglase ja proportsionaalse tasu tagamiseks on lepingu muutmise õigus, sest just selle abil saavad autorid ja esitajad parandada oma positsiooni lepingut lõpetamata. Eesti õigusesse on see üle võetud AutÕS § ga 49². Sellega on tihedalt seotud DSM-direktiivi artikkel 18 ehk autoritele ja esitajatele asjakohase ja proportsionaalse tasu maksmise põhimõte, sest lepingu kohandamise mehhanism peabki tagama selle, et autorid ja esitajad saaksid igal juhul artiklile 18 vastavat tasu. Lepingu muutmise õigusega on samuti tihedalt seotud direktiivi artiklis 19 sätestatud ja AutÕS §-ga 49¹ üle võetud teavitamiskohustus, sest lepingu muutmiseks peab autoril ja esitajal olema piisavalt teavet hindamaks, kas selleks esineb piisav alus. Kui autor või esitaja jääb infosulgu, võimaluseta nõuda vajalikku teavet, muutub lepingu muutmise õigus sisutuks, sest ta ei suuda tõendada lepingu muutmise aluse esinemist.

• autoriõigus