Kokkuvõte

Ei ole haruldane, et nn täiendavate tõendite voorus esitatakse täiendavaid tõendeid, tuginedes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-le 297. Olgugi et seadustekst kõneleb vaid tõendite kogumisest, on kohtupraktikas KrMS § 297 tähendust järjekindlalt laiendatud, hõlmates sellega ka tõendite esitamise. Artiklis uuritud lahenditest nähtub, et praktikas kiputakse tõendite esitamist samastama tõendite kogumise taotlusega. See, kas KrMS § 297 aga on õige alus tõendite esitamiseks, omab tähtsust ka aegumise katkemise küsimuses. Nimelt karistusseadustiku § 81 lõike 5 punkti 5 kohaselt katkeb aegumine kohtulikul arutamisel ekspertiisi või täiendavate tõendite kogumise määramisega vastavalt KrMS §-le 295 või § 297.

Põhimõtteliselt eksisteerivad praktikas kõrvuti kaks konkureerivat arusaama. Esimese kohaselt esitatakse täiendavad tõendid KrMS § 297 alusel ning tõendite vastuvõtmine loetakse tõendite kogumiseks KrMS § 297 mõttes, milline omakorda tooks kaasa aegumise katkemise. Teise arusaama kohaselt ei ole KrMS § 297 täiendavate tõendite voorus tõendite esitamiseks õige alus ning aegumise katkemist täiendavate tõendite esitamine kaasa ei too. Seejuures on KrMS § 297 tõlgendamisega seonduvalt Riigikohus teinud kaks erinevat lahendit ning nendest viimase mõju ei ole mis tahes põhjustel praktikasse kandunud. Kuigi õigusteooria ja kohtupraktika siinkohal ühemõttelist vastust ei anna, on selge, et mõlemad variandid ei saa ühtaegu tõesed olla.

Artiklis vaadeldakse kohtumenetluses täiendavate tõendite esitamist ja tõendite kogumise taotlusi ning nende toimet aegumise katkemise küsimuses. Ekspertiisi määramine KrMS § 295 mõttes eraldi arutlusele ei tule. Artikli lõpetuseks leiab autor, et KrMS § 297 ei ole õige alus kohtumenetluses täiendava tõendi esitamiseks ning täiendava tõendi esitamine ei toimi seejuures ka aegumist katkestavana.

• aegumine
,
• kohtumenetlus kriminaalmenetluses
,
• õiguskeel ja terminoloogia