Viimased kümme aastat olen saanud teha advokaaditöö kõrvalt filme. Looming annab võimaluse puutuda kokku teistsuguse eluga, kui seda ühe juristi igapäev pakub, mis omakorda annab hea võimaluse vaadata maailma hoopiski teise, n-ö juristkonnavälise pilguga ja tunnetada seda, mis saab osaks päris inimesele, kes oma probleemiga on jõudnud õigusvaidluseni.

Oma viimast dokumentaalfilmi „Kellele ma naeratan?“ tehes puutusin väga lähedalt kokku noore ema surmaga, ent ka sellega, kui ootamatult ebainimliku käitumise osaliseks said ema ja tema laps, pidades kohtus hooldusõiguse vaidlust. Kohtutee oli emale väga koormav. Loomulikult oli palju kohtunikke, juriste ja lastekaitseametnikke, kes ema ja last nende teel aitasid ja toetasid, ent oli ka väga ebainimlikke olukordi, mis jätavad inimestele traumaatilise jälje terveks eluks. Näiteks juhtum, kus laps pidi pealt kuulama lastekaitseametniku külastust, kus ametnik uuris ema käest, kuidas ta kavatseb väikese lapse eest hoolitseda, kui ta ei jaksa teda tõsta. Seda kuuldes jooksis laps oma toast välja ja palus, pisar silmis, lõpetada oma ema alandamine. Filmis ütleb laps järgmised laused: „Austatud lastekaitse, kohus, president. Siin on majad, kus elavad vaid terved emad; emad, kes pole kunagi lahutanud oma meestest, ja lapsed, kes elavad rutiinset elu, mis tagab neile heaolu. Vabandust, et meil tuli põlema jäi.“ Tundub, et isegi laps saab aru, et kohtumenetluses kasutatavate formaalsete lausete taga on tegelikult tühjus.

Kahjuks ei ole paljudele inimestele, kes on õigusmõistmisega kokku puutunud, võõras tunne, et kogu õigussüsteem lähtub justkui põhimõttest: hukkugu kas või maailm, aga õigusmõistmine peab toimuma (ld Fiat iusticia, pereat mundus). Formaaljuriidika on teinud tõelise võidukäigu ning juristkond kipub unustama, mis on õiguse ja õigusmõistmise tegelik eesmärk. Eesmärgiks ei ole ju inimeste eludega võimalikult osavalt, menetlusõigust järgides malet mängida. Samuti ei tohi eesmärgis olla põhimõte, et kohtus võidab see advokaat, kes mõtleb välja kõige osavama formaaljuriidilise konstruktsiooni, mille ees kahvatuvad teised juristid, kohtunikud ja kogu seadus ise.

Kahjuks ei ole harv olukord, kus lapsi puudutavates vaidlustes lähevad juriidilised nõustajad kaasa ühe lapsevanema sooviga teisele lapsevanemale kätte maksta, valimata seejuures vahendeid. Eriti kurb on see, kui last ennast hakatakse kasutama kättemaksu vahendina või tõendite loomise allikana. Ei ole keeruline olla advokaat, kes koormab kohtuid üle kõikvõimalike tõenditega, esitab pidevalt taandamisavaldusi või etteheiteid kohtule, lastekaitseametnikele, kaebusi sotsiaalkindlustusametile või genereerib kõikvõimalikke tõendeid, mis kogu süsteemi üle koormavad. Nii tekivadki kohtuvaidlused, kus lapse tegeliku õiguse ja heaolu asemel menetletakse lõputuid kaebusi, mis ei oma asja lahendamisel mingit tähtsust, ent annavad ühele menetlusosalisele võimaluse selle aja jooksul, mil kohus peab neid sisutuid tõendeid menetlema, laps teisest, n-ö eraldi elavast lapsevanemast võõrandada. Süsteem jahvatab tõendeid, menetlus käib, ent maailm selle taustal hävib. Sellistel puhkudel julgen tõesti väita, et kohtumenetlus toimiks palju paremini ja õigemini, kui selliseid õigusnõustajaid ei oleks.

Kui õigusmõistmine ei pea ainult olema õiglane, vaid ka näima õiglasena, siis võiks õigusnõustajate kohta öelda, et ei piisa sellest, kui kõik näib õiglane, ent tegelikult seda ei ole. Hea advokaat ei ole see, kes suurepäraselt formaaljuriidikat järgides inimeste kui etturitega malet mängib, vaid hea advokaat on see, kes kannab endas kõrget eetikat ja õigustunnet, et ühiskond ja õigusmõistmine toimuksid väärikalt, inimlikult, ja annaks formaaljuriidikale mõtte läbi päriselu.

Elagu õigus, et maailm ei häviks! (Fiat iusticia, ne pereat mundus! )

• Info