Menüü

Kokkuvõte

Politsei- ja korrakaitseõiguse üldvolitus on sätestatud nii korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lõikes 1 kui ka KorS § 29 lõikes 1. KorS § 28 lõige 1 sätestab, et ohu või korrarikkumise korral on pädeval korrakaitseorganil õigus panna avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutusega ohu tõrjumise või korrarikkumise kõrvaldamise kohustus. KorS § 29 lõige 1 sätestab, et kui avaliku korra eest vastutavat isikut ei ole või kui isik ei saa või ei saa õigel ajal ohtu tõrjuda või korrarikkumist kõrvaldada, võib pädev korrakaitseorgan ise kohaldada meetmeid ohu tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks.

Korrakaitseseaduse eelnõus kavandatud kujul oli KorS § 28 lõike 1 ja § 29 lõike 1 mõtteks täita võimalik lünk riikliku järelevalve meetmete kohaldamisel avaliku korra kaitsmisel nendes olukordades, kus esineb atüüpiline ohuolukord avalikule korrale juhtumil, kui erivolitus puudub.

Kohtupraktika analüüs võimaldab järeldada, et tänases praktikas esineb kaks suuremat probleemkohta. Esimene seondub sellega, et kui olemas on konkreetne erivolitus, siis millegipärast viitavad erikorrakaitseorganid konkreetse erivolituse kohaldamisel ka KorS § 28 lõikele 1. See aga pole üldvolituse mõtteks – olla igasuguse meetme kohaldamisel ettekirjutuse tegemise aluseks. Teine suurem probleemkoht on nende juhtumitega, kus tegemist pole atüüpilise ohuolukorraga avalikule korrale, kuid seadusandja pole eriseadustest näinud ette piisavaid volitusi seadusest tulenevate tavapäraste käskude ja keeldude täitmisele sundimiseks. Viimati märgitud probleemi osas tasuks seadusandjal kriitiliselt riikliku järelevalve eriseadused üle vaadata.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse