Menüü

Kokkuvõte

1930. aastate alguse majanduskriisiga kaasnenud poliitiliste kriiside põhjustajana kujutati kehtivat põhiseadust. Sellest ajast peale on kombeks rääkida 1920. aasta põhiseadusest kui õigusaktist, mis lubas liiga palju demokraatiat ja poliitilist killustatust ning andis indiviidi õigustele ja huvidele õigustamatult tugeva positsiooni riiklike huvide ees. Artiklis näidatakse, et parteiline killustatus ja nõrk poliitiline kultuur ei johtunud põhiseadusest, vaid Eesti poliitiliste jõudude reaalsest tegutsemisest. Ka ei saa öelda, et valitsusvõimu nõrkuse oleks põhjustanud parlamendivõimu liigne tugevus. Põhiseaduses oli väga suur rõhk rahvasuveräänsuse ideoloogial: lühike, ainult kolmeaastane parlamendi valimise periood; parlamendi tööperioodi jätkumise sõltuvus rahvahääletuse tulemusest; rahvahääletus põhiseaduse ainsa muutmisvormina. Kui põhiseadust oleks saanud muuta ka muul moel, oleks võinud selle toimimisel segama hakanud lahendusi lihtsamini parandada ja Eesti esimest põhiseadust ei oleks ehk juba 13 aastat hiljem väga radikaalselt muudetud. Põhiseaduses sätestatud liberaalsele põhiõiguste kataloogile sai saatuslikuks asjaolu, et Eestis kehtis ikka veel Vene impeeriumi ajast pärit eriolukorraõigus, mida oli võimalik rakendada ka rahuajal. Ei Eesti Vabariigi riigikorralduse alusepanekul ega selle edasisel kujundamisel kahe maailmasõja vahelisel ajal ei pööratud eriti tähelepanu kohtute olulisele rollile nii põhiõiguste kui ka demokraatlike institutsioonide ja liberaalse demokraatia normatiivse süsteemi kaitsel.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse