Menüü

Kinnipeetud välismaa laevade ja laevaperede viivitamatu vabastamine – rannikuriigi kohustus ning lipuriigi võimalus diplomaatilise kaitse osutamiseks

Number 2007 /2 | Lk 119-126

Kokkuvõte

ÜRO 1982. aasta mereõiguse konventsiooni artikliga 56 omandasid rannikuriigid õiguse laiendada oma majandusvööndit 200 meremiilile ning saavutasid sellega suveräänsed õigused ja jurisdiktsiooni pea kolmandikule maailmamerest. Eesti Vabariik ühines konventsiooniga 31. mail 2005 ja see jõustus Eesti suhtes 25. septembril 2005. Mure, et rannikuriigid võivad neile antud õigusi välismaa laevade ja laevapere liikmete suhtes kuritarvitada, viis lipuriikidele teatava kompensatsiooni sätestamiseni, millega rannikuriigid pidid nõustuma vastutasuks ulatusliku jurisdiktsiooni eest. Selleks lepiti kokku rannikuriikide poolt kinnipeetud välismaa laevade ja laevaperede viivitamatu vabastamise menetluses. Selline vabastamise menetlus kujutab endast hoolikalt läbi räägitud ja ÜRO III mereõiguse konverentsil kokkulepitud novelli tänapäeva rahvusvahelises mereõiguses ning omapärast diplomaatilise kaitse viisi, mida lipuriik võib osutada tema laevaregistris registreeritud aluse ja selle munsterrolli kantud meremeeste kaitseks välismaal.

Artikkel annab ülevaate kinnipeetud välismaa laevade ja laevaperede viivitamatu vabastamise menetlusest eelkõige Rahvusvahelises Mereõiguse Kohtus. Artiklis ei ole käsitletud vabastamise eelduseks oleva kautsjoni või muu rahalise tagatise küsimusi.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse