Kokkuvõte

Eelmise aasta 15. novembril võttis Riigikogu vastu uue korteriomandiseaduse *1 . Seadusandja pidas vastavat valdkonda niivõrd oluliseks, et jättis seadusega tutvumiseks enam kui pooleaastase tähtaja – korteriomandiseadus jõustub 1. juulil 2001. Korteriomand ei ole ka täna, enne uue seaduse jõustumist, meie õigusele võõras mõiste. Korteriomandiseadus võeti Riigikogus vastu juba 23. märtsil 1994. Hoolimata selle instituudi uudsusest, on korteriomand õigusliku vormina leidnud inimestes usaldust ning muutunud mõne aastaga väga laialt kasutatavaks. Vastupidiselt sellele on muutunud suhtumine pika traditsiooniga elamuühistutesse negatiivsemaks. Elamuühistut võib pidada individuaalelamute ning nende osade kõrval üheks vähestest õiguslikest vormidest, mis võimaldas nõukogude perioodil eluruumi omada. Kuigi elamuühistu näol oli tegemist elamukooperatiivi liikmelisusest tuleneva eluruumi kasutusõigusega, peetakse seda teoorias siiski eluruumi kaudse omamise viisiks. *2 Senine praktika on näidanud, et inimesed on paljuski valmis loobuma aastakümnete jooksul hästi funktsioneerinud elamute majandamiskorraldusest, saamaks suuremat õiguslikku kindlust oma varale. Elamuühistule kuuluva hoone korteriomanditeks jagamiseks ning elamuühistu lõpetamiseks on seadusandja välja töötanud isegi lihtsustatud korra, mis on reguleeritud eluruumide erastamise seaduse *3 §-des 21⁸ ja 21⁹. Sellega võimaldatakse elamuühistu liikmetel praktikas aastakümneid hästi funktsioneerinud elamuühistu liikmelisuse asemel saada korteriomanikuks. Elamuühistute ja elamuühistu liikmete õigusliku positsiooni parandamiseks on välja töötamisel uus elamuühistuid korraldav regulatsioon, mis võimaldab korraldada elamuühistu tegevust kaasaja nõuetele vastavalt.

• korteriomand