Kokkuvõte

Dopinguvastased reeglid määratlevad nende rikkumisena keelatud aine või selle teaduslikult tõestatud metaboliidi esinemise sportlase dopinguproovis. Aine olemasolu proovis peab tõendama dopinguvastane organisatsioon. Kui dopinguproovi analüüs näitab mõne keelatud aine olemasolu, eeldatakse, et sportlane on olnud hooletu. Reeglina tähendab see karistusena kaheaastast võistluskeeldu. Kui sportlane soovib võistluskeelust pääseda, peab ta tõendama süü või hooletuse puudumist.

Sellises olukorras oli Eesti raskekaalu kreeka-rooma maadleja Heiki Nabi. Tema uriiniproovist leiti üliväike kogus letrosooli, mille päritolu ei suudetud tuvastada. CAS leidis, et kuigi Heiki Nabi ei manustanud letrosooli tahtlikult ja on juhusliku saastumise kahetsusväärne ohver, tuleb talle määratud kaheaastane võistluskeeld jätta jõusse, sest ta ei suutnud tõenäosuste kaalumise standardi kohaselt tõendada kindlat juhusliku saastumise allikat. Samas keelas CAS teda nimetada dopingutarvitajaks või petturiks.

Artikli autorid leiavad, et asjas CAS 2021/A/8125 tuvastatud asjaoludel oleks tulnud sportlane õigeks mõista. Artiklis tehakse ettepanek tõlgendada reegleid nii, et kui dopinguproovis tuvastatud aine kogus on üliväike, sportlane on tõendanud juhusliku saastumise teoreetilist võimalust ja põhistanud oma aususe, siis karistust järgneda ei tohiks. Sellises kontekstis tuleks konkreetse saasteallika kindlakstegemise kohustust mõista nii, et sportlane peab põhistama, et keelatud aine pärineb tõenäoliselt allikast, mida ta ei pidanud ega teadnud vältida. Tekkinud kahtlus selles, kas sportlane oli piisavalt hoolas või mitte, tuleb tõlgendada sportlase kasuks, sest karistus dopingureeglite rikkumise eest on eriti profisportlaste puhul suhteliselt karm ning patuse sportlase õigeksmõistmine tekitab printsiibis vähem ebaõiglust kui süütu sportlase süüdimõistmine.

• vahekohtumenetlus