Kokkuvõte

Juba mõnda aega on õhkkond finantssektori regulatsioonidest karge. Käesoleva artikli eesmärgiks on hinnata formaalselt mittesiduva ehk nn pehme õiguse (ingl soft law) osatähtsust ja selle mõjujõudu finantssektoris. Autor analüüsib, kas pehme õiguse vihmavarju all on hoopiski üles ehitatud õigusraamistik, mis toob otse või kaude siiski siduvaid kohustusi finantsjärelevalve subjektidele. Autor käsitleb teemat eelkõige pangandusõiguse kaudu.

Artikkel keskendub finantsinspektsiooni seaduse (FIS) §-st 57 tulenevale Finantsinspektsiooni õigusele välja anda juhendeid finantssektori tegevust reguleerivate õigusaktide selgitamiseks või finantsjärelevalve subjektide suunamiseks. Selliste juhendite tekketaust on mitmekihiline, kätkedes endas nii Finantsinspektsiooni enda poolt loodud juhendeid kui ka sedalaadi juhendeid, mille autorid on Euroopa Liidu finantsjärelevalve asutused. Autor käsitleb täpsemalt Euroopa Pangandusjärelevalvet (EBA), selgitades nii EBA mandaati kui ka keskendudes EBA õigusele anda välja suuniseid ja soovitusi (edaspidi: EBA juhend). Viimati nimetatud õigus tuleneb Euroopa Parlamendi ja nõukogu 24. novembri 2010. a määruse nr 1093/2010 artiklist 16.

Artiklis otsib autor vastuseid küsimustele, kas EBA juhend on kohustusliku iseloomuga (sh mis järgneb, kui seda ei täideta) ning kas otsus anda FIS § 57 alusel välja Finantsinspektsioon juhend, millega võetakse üle EBA juhend, toob kaasa juhendi kohustuslikkuse finantsjärelevalve subjektile.

• Euroopa Liit
,
• pangandus
,
• haldustoimingud