Kokkuvõte

Kriminaalasjade menetlemisel lähtutakse kohtumenetluse võistlevuse ja vahetuse põhimõtetest, mis üldreeglina kohustavad kohtumenetluse pooli ära kuulama ja tõendeid uurima kohtuistungil ning kasutama tõendamisel kõige vahetumat tõendiallikat, mis tõendatavat asjaolu peegeldab. Täiel määral rakenduvad need põhimõtted maakohtus. Kui vaidlus kandub edasi apellatsioonimenetlusse, võib kriminaalmenetluse seadustiku § 15 lõike 2 punktide 1 ja 2 alusel sedastada, et kohtuistungil kas avaldatakse maakohtus vahetult uuritud tõendid või uurib ringkonnakohus vajadusel ise kohtulikul arutamisel esitatud tõendeid. Ringkonnakohus ei pea kordama esimese astme kohtumenetlust, kuid faktikohtuna on kohustatud hindama tõendeid, et kriminaalmenetlusõiguse rikkumise olemasolu korral teha asjas uus lahend. Varasemas Riigikohtu praktikas on leitud, et üldjuhul piisab maakohtu vahetust ja suulisest tõendite uurimisest, kuid on antud mõista, et teatud oludes on suuline menetlus kohustuslik ka ringkonnakohtus.

Kohtuasjas 1-20-2143 on Riigikohtu kriminaalkolleegium aastase vahega kahel korral selgitanud, et kui ringkonnakohus teeb maakohtust erineva otsuse, siis peab ta sellist otsustust eriti põhjalikult põhjendama. Eelviidatud kohtuasjas on Riigikohus selgitanud, millistest asjaoludest lähtudes tuleks ringkonnakohtul eelistada suulist kohtumenetlust, ja on andnud juhise küsitlemise läbiviimiseks teises kohtuastmes. Autori arvates vajaks de lege ferenda apellatsioonimenetluses isikuliste tõendiallikate küsitlemise kord aga täiendamist.

• kohtumenetlus kriminaalmenetluses