Kokkuvõte

Eraõiguse alustala on privaatautonoomia – vabadus otsustada selle üle, kas ja kuidas tsiviilkäibes osaleda ning sellest tulenevalt ka vastutada oma tegevuse tagajärgede eest. Öeldu ei saa aga kehtida absoluutselt kõigi isikute suhtes, sest nii vanusest kui ka vaimsest seisundist tulenevalt vajavad kaitset need, kes ei pruugi saada aru oma tahteavalduste tähendusest ja kelle puhul on seadusandja eeldanud, et nad ei suuda oma tegusid vajalikul määral juhtida.

Vanemate hooldusõigus hõlmab nii lapse isikuhooldust kui ka varahooldust. Taasiseseisvumise järel on suurenenud inimeste üldine jõukus ja võrreldes 30 aasta taguse ajaga kuulub inimestele märkimisväärselt rohkem kinnisvara, väärtpabereid ja muudki väärtuslikku. Sellelaadne areng toob järk-järgult kaasa ka alaealistele kuuluva vara suurenemise: vanavanematelt otse lapselastele vara pärandamist on varemgi alati esinenud, kuid vanema põlvkonna jõukuse kasv tähendab ühtlasi ka alaealistele langevate pärandite suurenemist. Lapsele kuuluva vara hulga suurenemine mõjutab omakorda vanemate hooldusõiguse sisu ja tähendust: vanemate ülesannete ring kasvab ning lapse vara valitsemisel võivad vanemad vajada rohkem eriteadmisi.

Vanema hooldusõigus ei tähenda aga seda, et vanem „valitseks“ lapse üle. Piirangud hooldusõiguse teostamisele võivad seonduda nii meetmetega, mida vanemad võivad lapse varahooldust teostades kasutada, kui sõltuda ka lapse vanusest. Milliseid tehinguid saab alaealine teha iseseisvalt, kas ja kuidas mõjutab tehingute kehtivust lapse vanus ning kas seadusandja valitud lahendus vastab kõige paremini alaealise huvidele? Neile küsimustele otsitakse artiklis vastuseid.

• isikud
,
• eestkoste ja hooldus