Menüü

Kokkuvõte

Võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Riigikohtu hinnangul on viivisenõude mõte esmajoones lihtsustada võlausaldajal rahalise kohustuse täitmisega viivitamisest tekkiva ja ka üldiselt hüvitatava kahju suuruse arvestamist. Ent kuna viivist võib nõuda tegelikust kahjust sõltumata, on viivisel lisaks kompensatsioonilisele iseloomule ka teatav sanktsiooniline iseloom. Samuti on viivise eesmärk tagada rahaliste kohustuste nõuetekohane täitmine, s.t sundida võlgnikku oma kohustuse täitmisele.

Kuna viivisenõue ei sõltu tegeliku kahju olemasolust, võib viivisenõue tunduda nii mõnigi kord võlgniku jaoks üleliia suur. Sellisel juhul on võlgnikul võlaõigusseaduse § 113 lõike 8 kohaselt õigus taotleda selle vähendamist. Viivise vähendamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes ning mida kõrgema astme kohus saab kontrollida vaid piiratult. Seejuures tuleb Riigikohtu kinnitusel arvestada üldist praktikat viivise väljamõistmisel.

Käesolevas artiklis käsitletakse viivise väljamõistmise kohtupraktika mõningaid aspekte ning esitatakse ettepanekud sellise praktika ühtsustamiseks. Täpsemalt tulevad arutusele viivise vähendamise taotluse esitamine, viivise vähendamine põhinõuet ületavas osas, sissenõutavaks muutumata viivisenõude vähendamine ning viivisenõude vähendamine hea usu põhimõttega vastuolu tõttu.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse