Menüü

Kokkuvõte

8. oktoobril 2012 keeldus õiguskantsler tegemast Riigikogule ettepanekut anda nõusolek kahe Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmiseks. Otsus on lisaks saadikupuutumatusega seonduvale tekitanud kahtlusi, kas õiguskantsler on oma pädevust kindlaks määravate normide tõlgendamisel pidanud kinni põhiseaduse §-s 3 sätestatud seaduslikkuse põhimõttest, täpsemini, kas õiguskantsler võib Riigikogu liikme kriminaalvastutusele võtmise ettepaneku tegemisest keeldumise otsuse põhjenduses eeldada kriminaalmenetlust reguleeriva seaduse vastuolu põhiseadusega. See põhimõttelise tähendusega küsimus puudutab põhiseaduse § 3 kaudu õiguskorda tervikuna, teisalt on see aga tihedalt seotud immuniteedi instituudiga, sest nõuab selgitamist, mis laadi kaalutlustel võib õiguskantsler oma riigiõiguslikku seisundit arvestades teha või jätta tegemata põhiseaduse §-s 76 nimetatud ettepaneku. Nagu artiklis näidatakse, toob see teema meid tagasi parlamendiliikmete immuniteedi tähenduse juurde demokraatlikus, usaldusväärse kohtusüsteemiga riigis.

Esmalt antakse saadikupuutumatuse eesmärkide selgitamiseks ülevaade ajaloolisest kontekstist, milles see instituut tekkis, ning aja jooksul välja kujunenud regulatsioonitüüpidest. Artikli teine pool on pühendatud immuniteedi õiguslikule iseloomule ja ulatusele ning puutumatuse äravõtmise temaatikale, samuti õiguskantsleri rollile immuniteedimenetluses. Autor avaldab lootust, et artikkel leevendab nende kahtlusi, kes pole siiani veendunud õiguskantsleri 8. oktoobri 2012. a otsuse põhjendatuses. Artikli laiem eesmärk aga on ärgitada senisest sisukamat arutelu saadikupuutumatuse vajalikkuse üle stabiliseerunud esindusdemokraatiaga riigis.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse