Menüü

Kokkuvõte

Tänapäeval on vähemasti Euroopas saanud peaaegu enesestmõistetavaks, et riigil on teatavad kohustused inimeste sotsiaalse kaitse ja majanduselu korraldamisel. Tihtilugu on vastavad õigused sätestatud põhiõigustena riikide põhiseadusteski. Eesti on samas üks väheseid riike, kes võib vaadata tagasi sotsiaal-majandusliku põhiõiguse konstitutsioonilise kindlustamise traditsioonile oma konstitutsionalismi algajast alates. Seda väljendas nii „Manifest kõigile Eestimaa rahvastele“, aga samuti 1919. aasta nn ajutine põhiseadus (Eesti Vabariigi valitsemise ajutine kord § 7) ja 1920. aasta põhiseadus (§ 25). Käesolev artikkel keskendub küsimusele, mil määral võib Saksamaa 1919. aasta nn Weimari konstitutsiooni nimetada Eesti 1920. aasta põhiseaduse sotsiaalse kaitse põhiõigussätte peamiseks eeskujuks. Weimari konstitutsiooni artikli 151 lõike 1 esimeses lauses sätestati: „Majanduselu korraldus peab vastama õigluse põhimõtetele eesmärgiga tagada kõigile inimväärne eksistents.“ Eesti 1920. aasta põhiseaduse § 25 esimese poole sõnastus on Weimari konstitutsiooni sättele üsna sarnane ja sellest inspireeritud. Eesti põhiseadus erineb viimasest aga väga olulise aspekti poolest: Eesti põhiseaduse normis oli selliste normatiivsete mõõdupuude nagu õiglus, inimväärne eksistents või ülalpidamine mõjuväli piiratud väga selgelt määratud valdkondadega nagu eluaseme- ja töösaamise või emade- ja tööjõukaitse. Paragrahv 25 ei olnud ehtne subjektiivne põhiõigus, vaid programmiline ülesanne seadusandjale. Kui põhiseaduses ette nähtut ei teostatud või tehti seda liiga vähesel määral, ei saanud riigilt tegutsemist siiski kohtus nõuda. Eesti põhiseaduse § 25 mõjuväli oli Saksa eeskujust ka selles mõttes kitsam ja piiritletum, et ei pidanud ulatuma kogu majanduselu korraldusele, vaid üksnes samas sättes loetletud valdkondadele.

Sulge

Sisenege veebiväljaandesse