1. Sissejuhatus
Eesti on 2019. aasta majandusvabaduse indeksi
järgi 15. kohal maailmas ja 7. kohal Euroopa regioonis *1 ,
olles võrreldes eelmise aastaga veidi kukkunud. Üheks tagasilanguse põhjuseks
on olnud õigusemõistmise efektiivsuse vähenemine. *2
Õigusemõistmise efektiivsuse all peetakse silmas toimivat juriidilist raami,
mis kaitseks ettevõtjaid riigi ja kolmandate isikute õigusrikkumiste eest,
tagades toimivad ja piisavad õiguskaitsevahendid. *3
Ka normide selgusel ja nende kohaldamise ennustatavusel on selge mõju
õiguskaitsevahendite rakendamisele, seega ka majandusvabadusele.
Käesolevas artiklis analüüsitakse ühte
olulist aspekti juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse regulatsioonis,
täpsemalt karistusseadustiku *4 (KarS) § 371 („Juriidilise
isiku süü puudumine“) rakendusala. Vaatamata sellele, et säte jõustus juba
1. jaanuaril 2015, ei ole Eesti kohtud rohkem kui nelja aasta jooksul seda
normi kordagi sisuliselt kohaldanud. *5 See tõstatab paratamatult küsimuse, kas
sellel sättel puudub rakendusala, on see liiga väike (mistõttu asjaomased
kaasused ongi väga erandlikud) või on sätte tõlgendamisel mindud liiga kitsale
rajale.
KarS § 14 sätestab, et juriidiline isik
vastutab seaduses sätestatud juhtudel teo eest, mis on toime pandud tema
organi, selle liikme, juhtivtöötaja või pädeva esindaja poolt
juriidilise isiku huvides. KarS § 371 ütleb omakorda, et
juriidilisel isikul puudub süü, kui tema pädeva esindaja toimepandud
tegu oli juriidilise isiku jaoks vältimatu.
Seda normi lugedes tekib mitu küsimust.
– Mis on üldse KarS § 371 eesmärk?
– Kes on juriidilise isiku pädev esindaja?
– Mida tähendab, et tegu oli juriidilise isiku jaoksvältimatu?
Alljärgnevalt püüavad autorid nendele
küsimustele vastuseid leida.
2. KarS § 371 preventiivne eesmärk
Arutelu selle üle, kas karistusõigus on oma
olemuselt rohkem preventiivne või repressiivne, on sama vana kui see õigusharu
ise. Nagu ikka sõltub vastus sellele nii vaatlejast, vaatenurgast kui ka
vaadeldavast olukorrast. Samuti võib küsida, kas (karistus)seaduse eesmärk on
mõjutada inimkäitumist otse või kaude, selle rakendamise kaudu? Ühest küljest
on selge, et reeglitel, millel puudub jõustamismehhanism, ei ole väga suurt
mõju inimkäitumisele. Teisalt oleks äärmuslik asuda seisukohale, et
karistusõigus saabki inimest mõjutada alles siis, kui riik seda tema suhtes
rakendab. Tänapäevane karistusõigus, tuginedes mh positiivsele
üldpreventsioonile *6 , eeldab (või vähemalt loodab), et
karistusõigus ja selle rakendamine mõjutab siiski positiivselt ka nende
inimeste käitumist, kes ise kohtu all ei ole.
Tulles eeltoodud tõdemusega käesoleva
artikli uurimisküsimuste juurde, saab asuda kohe alustuseks seisukohale, et
KarS §‑de 14 ja 371 eesmärgiks ei ole vaid see, et kohus saaks
nende abil konkreetse kaasuse lahendada. Oluline on ka nende normide positiivne
ja preventiivne mõju teistele juriidilistele isikutele.
Juriidiliste isikute karistamise vajaduse ja
eelduste üle on palju diskuteeritud. Samuti selle üle, milliseid eesmärke
juriidiliste isikute karistamine kannab. *7 Eelkõige on
see küsimus aktuaalne seetõttu, et juriidilised isikud kui õiguslikud
abstraktsioonid ise kuritegusid toime ei pane, nende teod taanduvad lõpuks
füüsiliste isikute tegudele (tuletatud vastutus *8 ). Seetõttu
võib õigustatult küsida, miks karistusõigus vaid füüsiliste isikutega ei piirdu
ja kas ei ole hoopis ebaõiglane, kui juriidilise isiku karistamise tõttu saavad
kaudselt karistada ka inimesed, kes ise kuritegu toime ei pannud (nt
aktsionärid)?
Käesoleva artikli uurimisküsimuste valguses
saab juriidiliste isikute karistamise olulisema õigustustena välja tuua selle,
et juriidilise isiku (eelkõige majanduslikud) huvid võivad tekitada füüsilisele
isikule täiendava psühholoogilise surve kuriteo toimepanemiseks. Näiteks
aktsionäride kasumilootus võib panna ettevõtte *9 juhtkonna
otsima ebaseaduslikke teid kasumi suurendamiseks.
Niisugust ohtu ei saa alahinnata.
Uuringutest on selgunud, et mitmed Eestis juhtpositsioonil olevad isikud
tunnetavad erasektori korruptsiooni ning leiavad, et sellele on mitu õigustust. *10
Nendeks on näiteks surve juhtidelt ehk käsk täita tööülesannet, konkurentide
samaväärsed teod, väikeettevõtete seisukoht, et kasumi teenimine ning kapitali
suurendamine annab õigustuse korruptsiooniks. *11 Näiteks
2017. aastal korraldatud küsitluste järgi peab korruptsiooni probleemiks vaid
57% küsitletutest ning võrreldes mitme teise ühiskondliku probleemiga vaevab
korruptsioon elanikke aina vähem. *12 Seega on erasektori korruptsiooni või
muude varavastaste süütegude toimepanemine juriidilise isiku huvides suuresti
ka töötajate vale mõttelaadi leviku küsimus ning juriidiline isik peab
siinjuures võtma meetmeid sellise käitumise ärahoidmiseks.
Juriidiliste isikute karistamise võimalus
peaks (positiivse üldpreventsiooni kaudu) seesuguse mõtteviisi negatiivse mõju
neutraliseerima. Seejuures on aga oluline vahe, kuidas säärane
neutraliseerimisprotsess toimub füüsiliste isikute või juriidiliste isikute
tasandil. Kui füüsiliste isikute puhul on see protsess peamiselt
psühholoogiline ja selle edukusest annab aimu passiivseks jäämine (s.t inimene
ei pane kuritegu toime), siis juriidiliste isikute puhul eeldab see, et
ettevõtte heast käekäigust kõige rohkem võitvad inimesed (omanikud,
tegevjuhtkond jne) rakendavad lisaks aktiivseid abinõusid (koolitused,
sisekontroll jms), et kuritegusid juriidilise isiku huvides toime ei pandaks.
Seega võib asuda seisukohale, et KarS
§ 14, mis konkreetses kaasuses on omistamisnorm *13 ,
mille abil füüsilise isiku kuritegu kanda edasi juriidilisele isikule, omab ka
laiemat preventiivset eesmärki suunata (kõiki teisi) juriidilisi isikuid
rakendama abinõusid kuritegude ennetamiseks.
Tegelikku elu
arvestades oleks siiski naiivne arvata, et ka kõige ausamad kavatsused või
paremad ennetusprogrammid suudavad ära hoida kõiki võimalikke rikkumisi.
Iseenesest võib alati asuda seisukohale, et praktika on kõige parem tõe
kriteerium ja kuna kuritegu pandi toime, siis järelikult ei olnud
ennetustegevus piisav. Samas tähendaks selline arusaam süüpõhimõttest (niivõrd,
kui süüpõhimõtet üldse juriidiliste isikute karistamisele üle kanda saab)
kaugenemist ja objektiivse vastutuse jaatamist karistusõiguses. Lisaks ei
pruugi see olla kooskõlas õigluse põhimõttega, sest juriidilise isiku karistuse
tõttu kannatavad sel juhul ka need, kes ise püüdsid hoolsad olla. Kolmandaks
võiks see kaasa tuua mõningase käegalöömismeeleolu ettevõtetes, sest ka kõige
suuremad pingutused ei pruugi juriidilise isiku positsiooni kriminaalmenetluses
parandada. Samuti võib see pärssida ettevõtjate valmidust teha riigiga koostööd
toimepandud kuriteo uurimisel.
Eelduslikult olid need argumendid meelel ka
seadusandjal, kui 2015. aastal jõustati KarS § 371, mille järgi
juriidilisel isikul puudub süü, kui tema pädeva esindaja toimepandud tegu oli
juriidilise isiku jaoks vältimatu.
Eelnõu seletuskirjas on muudatust selgitatud
sellega, et selle eesmärgiks on välistada juriidilise isiku vastutuse
kohaldumine juhul, kui juriidilisel isikul ei olnud võimalik vältida pädeva
esindaja poolt juriidilise isiku huvides süüteo toimepanemist. Kui juriidilisel
isikul puudus võimalus vältida süüteo toimepanemist – s.t ta oli omalt poolt
teinud kõik, et ära hoida pädeva esindaja sellist käitumist –, ei saa talle
seda tegu ka ette heita. *14
Kuigi eelnõu seletuskiri on üsna napp, on
siinjuures oluline välja tuua, et nimetatud sätet seostatakse otseselt
etteheidetavuse kontseptsiooniga ehk normatiivse süümõistega. *15
Ka KarS § 371 enda sõnastus viitab expressis verbis
süüle, täpsemini selle puudumisele. See on ka põhjus, miks kõnealune norm on
sätestatud KarS üldosa 2. peatüki 3. jaos „Süü“. Erinevalt psühholoogilisest
süümõistest on normatiivset süümõistet võimalik mõnede mööndustega rakendada ka
juriidiliste isikutele, sest iseenesest on võimalik leida vastus küsimusele,
kas konkreetses olukorras saab neutraalse kõrvaltvaataja hinnangul pidada
ettevõtte käitumist piisavaks kuritegude ennetamisel või mitte.
Kokkuvõttes saab seega asuda seisukohale, et
KarS § 371 peamine eesmärk on preventiivne: see loob
lisamotivatsiooni ettevõtetele kuritegude ennetamiseks. Samavõrd oluline on ka
sellega kaasnev õiguskindluse pakkumine. See arusaam mängib rolli ka
alljärgnevas analüüsis pädeva esindaja mõiste ja teo välditavuse juures.
3. Pädev esindaja
Pädeva esindaja mõiste KarS § 14 lõikes 1
oli mõneti ebaselge juba enne KarS § 371 jõustumist. *16
Kui KarS jõustus 1. septembril 2002, sisaldas § 14 viidet ainult
„organile“ või „juhtivtöötajale“, kelle kuritegu oli võimalik omistada
juriidilisele isikule. Pädeva esindaja mõiste lisati sinna 28. juulil 2008
jõustunud seadusemuudatusega. *17 Muudatuste seletuskirja kohaselt on
pädevaks esindajaks mõistlikult vastav isik, kes omab mingit konkreetset
pädevust juriidilise isiku esindamisel, näiteks kaubandusagent või
turustusspetsialist (eelduseks ei ole töösuhe). *18
2008. aasta muudatus lisati seletuskirja
järgi seadusesse Saksa ja Ungari kriminaalõiguse eeskujul. *19
Saksa õiguse alusel vastutab juriidiline isik organi, organiliikme,
registreerimata juriidilise isiku juhatuse või selle liikme, esindusõigusega
äripartneri, juhtivateks ülesanneteks volitatud isiku või muu juhtivülesannetes
olev isiku toimepandud väärtegude eest. *20 See
kontseptsioon väljendab selgelt, et vastutuse saab tuletada füüsilise isiku
teost, kellel on ühingus juhtiv roll. *21 Ungari karistusseaduse artikli 2
lõike 1 alusel omistatakse juriidilisele isikule järgmiste füüsiliste
isikute teod: juhatus, juhatuse liige, töötaja, ametnik, müügijuht ja nõukogu
liige, kellel on õigus ühingut esindada. *22 Seega ei
tulene võrdlusriikide seadustest võimalust pädeva isiku liiga laiaks
tõlgenduseks ja pigem viitavad seadused selgelt isikute seosele juhtiva
positsiooniga.
Õiguskirjanduses on lisaks leitud, et
pädevaks esindajaks võib olla ka isik, kellel on ühingu esindamise õigus
kolmandate isikute suhtes (nt advokaat). *23
Kuigi 2008. aasta seadusemuudatuse eesmärk
ja pädeva esindaja mõiste pole lõpuni arusaadavad, on siiski loogiline arvata,
et organi ja juhtivtöötaja seni kehtinud mõistet peeti liiga kitsaks. *24
Isegi kui pädeva esindaja mõiste mingis kontekstis nüüd kattub *25
organi (nt võib ettevõtte juhatuse liiget kindlasti pidada selle pädevaks
esindajaks) või juhtivtöötaja *26 omaga, siis on sellel ka iseseisev ja
kaugemale ulatuv rakendusala. See muudatus võis lisaks kaasa tuua ka ühe
suundumuse õigusmõtlemises. Kui seni oli KarS § 14 kontekstis väga oluline
juhtivtöötaja mõiste sisustamine (sellest sõltus sageli juriidilise isiku
karistamise võimalus) ja võis näha selle laiendavat tõlgendamist *27 ,
siis pädeva esindaja lisamisega muutus see küsimus mõnevõrra ebaolulisemaks.
Nimelt piir, millal isik kaotas juhtivtöötaja pädevuse ja see läks üle pädeva
esindaja pädevuseks, polnud tegelikult juriidilise isiku vastutuse seisukohalt
enam oluline. Siiski tuleb mainida, et Riigikohus ei ole seni pädeva esindaja
mõistet põhjalikult analüüsinud (eelkõige nt selle eristamiseks juhtivtöötaja
mõistest) ega selle abil juriidilise isiku vastutust laiendatud. *28
Paragrahvi § 371 jõustumine
2015. aastal on toonud aga küsimuse, kus jookseb piir juhtivtöötaja ja pädeva
esindaja vahel, uuesti teravalt päevakorrale. Süüst vabanemine on võimalik
ainult juhul, kui tegu on toime pandud pädeva esindaja poolt. Seda, et see säte
ei kehti juhtivtöötaja või organi tegude suhtes, on rõhutatud ka seletuskirjas. *29
Kõnealune seadusemuudatus on seetõttu selgelt kaasa toonud vajaduse analüüsida,
kas pädeva esindaja mõistet tuleks tõlgendada senisest laiemalt (ja
juhtivtöötaja oma sedavõrd kitsamalt).
Kuigi kohtupraktika järjekindlus sarnaste
mõistete tõlgendamisel ja sellega kaasnev õigusselgus on omaette väärtus, tuleb
antud juhul siiski asuda seisukohale, et teleoloogiline ja süstemaatiline
tõlgendusargument annavad toe selleks, et alates KarS § 371
jõustumisest võtta juhtivtöötaja ja pädeva esindaja piiri määramisel aluseks
hilisem säte. Lisaks, nagu öeldud, KarS § 14 kontekstis see vahetegu
polegi tegelikult eriti oluline.
Arvestades § 371 eesmärki
ning selle seost süü ja etteheidetavusega, saab asuda seisukohale, et säte ei
peaks kohalduma vaid olukordadele, kus kuriteo on toime pannud juriidiliste
isikute heast käekäigust kõige rohkem võitvad inimesed, ja seega tuleks
juhtivtöötajana § 371 mõttes käsitada vaid juriidilise isiku
tippjuhtkonda (nt tegevjuhti, kes ei ole juhatuse liige), mitte aga keskastme
juhte.
Tippjuhtkonna (sõltumata sellest,
kas nad on organi liikmed või mitte) välistamine KarS § 371
kohaldamisalast on õigustatud ka seetõttu, et oleks kohatu rääkida ettevõtte
tõsimeelsest soovist ja tegevusest kuritegude ennetamisel, kui ettevõtte juht
ise paneb toime kuriteo. Ainuüksi nõuetele vastavatest ennetusprogrammidest ei
piisa, ka ettevõtte tegelik ärikultuur peab nendega kaasas käima ja selle eest
vastutab eelkõige tippjuhtkond.
4. Teo vältimatus ja ennetusmeetmed
4.1. Teo vältimatus
KarS § 371 alusel puudub
juriidilisel isikul süü, kui tema pädeva esindaja toimepandud tegu oli
juriidilise isiku jaoks vältimatu. Seadus ega ka selle seletuskiri vältimatuse
mõistet täpsemalt ei ava. Sarnast sõnastust kasutab aga KarS § 39, milles
reguleeritakse keelueksimus (samuti süüd välistav asjaolu). Seetõttu tuleb
esmalt analüüsida, kas keelueksimuse kontekstis kasutatava vältimatuse mõiste
tõlgendust saaks üle kanda §-le 371.
Keelueksimuse kontekstis kasutatakse
eksimuse vältimatuse hindamisel samasugust skeemi nagu ettevaatamatusdelikti
puhul, kus küsitakse selle järele, kas isik pidi mingis olukorras tajuma
suuremat ohtu, mis omakorda peaks motiveerima teda üles näitama suuremat
hoolsust. Välditavuse kontroll peab andma vastuse küsimusele, kas isik, kellel
oleks tekkinud kahtlus oma teo õiguspärasuses ja kes oleks õiguslikku olukorda
mõistlikul viisil kontrollinud, oleks sellise kontrolliga eksimuse kõrvaldanud. *30
Samas on oluline ka see, et tegevusetuse korral peab isik küllaltki täpselt
tajuma kohustava normi olemasolu, mistõttu eksimuse vältimatuse tõenäosus on
suurem. *31
Kuigi keeleksimuse sätete tõlgendust ei saa
üks ühele üle kanda KarS §-le 371, leiab siit siiski mõned
pidepunktid. Näiteks saab siit üle võtta kaheastmelise kontrolliskeemi, mille
järgi esmalt tuleb hinnata, kas ettevõttel oli võimalik kuriteo toimepanemise
võimalust ette näha, ja teiseks, kas ta võttis kasutusele mõistlikud abinõud
selle riski maandamiseks.
Üldise aluse vältimatuse hindamiseks annab
aga KarS §-s 371 olev viide süüle. Nagu näidatud, on KarS aluseks
oleva normatiivse süümõiste järgi süü etteheidetavus, ehk piltlikult öeldes
neutraalse kõrvaltvaataja hinnang, kuidas samasuguses olukorras tegutsev
keskmiselt hoolas ettevõtja oleks pidanud käituma. Seega on juriidilise isiku süü
hindamine otseselt seotud tema juhtide hoolsuskohustusega *32
ehk vajalike ennetusmeetmete kasutusele võtmisega. *33
Kui juriidiline isik on rakendanud sobilikke ennetusmeetmed, et vältida tema
nimel tegutsevate isikute poolt kuritegude toimepanemist, siis peaks
juriidilise isiku süü olema selle sätte alusel välistatud. Küsimus on aga
selles, milliseid ennetusmeetmeid saab pidada piisavaks.
4.2. Piisavad ennetusmeetmed
Kuriteo toimepanemise risk ja riski
ettenähtavus võivad olla konkreetsed või abstraktsed. Oht on konkreetne näiteks
juhul, kui äriühingu juhatusele saabub vihje, et mõni töötaja plaanib kuritegu.
On selge, et sellises olukorras ei ole enam piisavad üldised ettevaatusabinõud
(nt koolitus, uued sise-eeskirjad), vaid tuleb teha tõsiseid samme konkreetse
ohu väljaselgitamiseks ja maandamiseks (nt sisejuurdluse korraldamine, isikuga
töölepingu lõpetamine jms). Alljärgnevalt analüüsitakse ennetusmeetmeid ja
nende piisavust eelkõige abstraktse ohu korral kuivõrd konkreetse ohu puhul
sõltuvad need rohkem konkreetsest olukorrast, mistõttu on keerulisem teha
piisava üldistusjõuga järeldusi.
Abstraktsetest ohtudest ja nende
ennetusmeetmetest rääkides ei tohi siiski jääda liiga üldiseks. Ettenähtavuse
kriteeriumi poolest võib eri liiki kuritegude toimepanemise tõenäosus küllaltki
palju varieeruda. Näiteks ettevõttes, mille majandustegevusest suure osa
moodustavad riigihanked, on suurem altkäemaksu andmise risk, kui ettevõttes,
kelle kokkupuude ametiisikutega on väike. Samamoodi on ohtlikke jäätmeid
käitleva ettevõtte puhul keskkonnavastase süüteo toimepanemise risk suurem kui
näiteks pangal, viimast võivad varitseda aga jälle suuremad rahapesuriskid.
Abstraktsete ohtude puhul peab juriidiline
isik valima nende ennetamiseks olukorrale sobivad meetmed. Seejuures on tähtis
nii ettevõtte suurus kui ka tegutsemisvaldkond. On arusaadav, et paari
töötajaga väikeettevõtte puhul ei ole võimalik nõuda samapalju kui
rahvusvaheliselt suurkorporatsioonilt. Seega tuleb seesuguste meetmete puhul
hinnata nii nende proportsionaalsust (juriidilise isiku suurus, organisatsiooni
keerukus, turu suurus ja positsioon turul, õigusrikkumiste risk) kui ka nende
tegelikku rakendumist.
Lisaks tuleb arvestada, et tegemist on
dünaamilise keskkonnaga ja tänased piisavad meetmed ei pruugi enam olla seda
homme. Siin võib paralleeli tuua järjekordselt keelueksimusega, kus
konkreetsele eksimusele on võimalik tugineda näiteks kuni kohtulahendini,
millega mitmeti tõlgendatav olukord saab lahenduse, ja järgmises kaasustes see
argument enam paika ei pea. *34 Samasugune olukord võib tekkida ka
ettevaatusabinõude ja ennetusmeetmete piisavuse hindamisel. Juhul kui mõne
kuriteo risk või selle tõsidus (nt rahapesu) muutub üldiselt teadaolevaks mõne
konkreetse kaasuse kaudu, siis võib selle maandamiseks piisavaks peetavate
meetmete tase tulevikus tõusta.
4.3. Vastavuskontroll
Üheks võimaluseks ennetusmeetmete piisavust
hinnata on vastavuskontroll (ingl compliance). Vastavuskontrolli süsteem
on organisatsioonide juhtimise oluline osa, hõlmates nii organisatsiooni sisemiste
reeglite, juhiste ja kirja pandud väärtuste kogumit kui ka nende järgimise
kontrolli. Vastavuskontrolli eesmärk on tagada organisatsiooni tegevus, mis on
kooskõlas seadustega ja kannab laiemalt eetilisi väärtusi. *35
Vastavuskontrolli raames hinnatakse organisatsiooni käitumise eri aspekte.
– Ennetusmeetmed on edukad ainult siis, kui neid toetavad tippjuhtkonna
väärtused ja missioon (ingl tone at the top). Juhid määravad suures
osas ära organisatsiooni väärtused ja selle eetilise kliima. Hästi toetatud
väärtussüsteem ja eetiline keskkond loob aluse tegelikule
organisatsioonikultuurile. Ainuüksi formaalsetest programmidest ei piisa, kui
ettevõtte (sh selle juhtide) tegelik kultuur sellega kaasa ei tule.
– Ennetusmeetmed eeldavad lisaks sõnadele ka reaalseid tegusid ja
inimesi, kes vastavuskontrolliga (nt siseaudit, riskijuhtimine jne) tegelevad.
Organisatsioon peab olema valmis eraldama selleks vajalikud ressursid.
Suuremates organisatsioonides on lisaks oluline, et ka organisatsiooni
ülesehitus ja struktuur toetaksid riskide maandamist (nt siseauditi
sõltumatus).
– Vastavuskontrolli olulise osa moodustab riskide hindamine.
Riskianalüüsid on mõeldud selleks, et määrata suurema riskiga valdkonnad, kuhu
rohkem tähelepanu ja ressursse suunata. Riske tuleb hinnata nii
vastavuskontrolli süsteemi väljatöötamisel kui ka edaspidi.
– Kirjapandud põhimõtetel ja reeglitel on
oluline roll kuritegude vältimisel. Üldiselt võib välja tuua kirjapandud
põhimõtete/reeglite kolm taset: (a) eetilised väärtused, nendel põhinevad
(b) standardid ja tegevuspõhimõtted (nt kingituste tegemise põhimõtted)
ning omakorda nende jõustamiseks sobiv (c) menetluskord.
– Koolitus on üheks võtmeelemendiks kuritegude
vältimisel. Koolitused võimaldavad esiteks inimestele teadvustada
organisatsiooni väärtusi ja võimalikke riske, samas on see hea võimalus
inimeste kaasamiseks. Koolitus on ka oluliseks tagasiside saamise kohaks. Näiteks
võimalikud küsimused võivad viidata olulistele probleemidele või riskidele,
millega tuleb rohkem tegeleda.
– Vastavuskontroll ei toimi ilma järelevalveta selle üle, kas
kokkulepitud väärtustest peetakse kinni ja kehtestatud juhiseid järgitakse.
Järelevalve all mõeldakse nii pideva ülevaate omamist teatavatest protsessidest
kui ka näiteks auditeid kindlate valdkondade või protsesside kohta. Lisaks on
oluline, et kerkinud kahtlusi kontrollitakse ja avastatud minetustele
reageeritakse.
– Vastavuskontroll pole edukas, kui see piirdub ühekordse kampaaniaga.
See peab olema pidev protsess, sest organisatsioon, riskid,
väärtushinnangud, keskkond jms on ise pidevas muutumises.
4.4. Korruptsioonivastased eeskirjad
Lõpetuseks peatume veel lähemalt kahel
üldisemal ennetusmeetmel, milleks on korruptsioonivastased põhimõtted ja vil. *36
Nende rakendamist peaksid kaaluma vähemalt kõik keskmise suurusega ettevõtted.
Korruptsioonivastane eeskiri peaks käsitlema
eelkõige konkreetse juriidilise isiku tegevusvaldkonna spetsiifilisi riske, mis
tuleks enne riskihindamise käigus ära kaardistada. Näiteks võiks eeskirjas olla
reguleeritud kinke ja altkäemaksu eristamise juhud ning huvide konflikti
olukorrad. Sõltuvalt ettevõtja tegevusvaldkonnast võib kingi ja altkäemaksu
eseme eristamise raskuspunkt olla erinev. Näiteks võiks olla kindlaks määratud
järgmiste hüvede klientidele andmise või neilt saamise kord: majutus,
meelelahutus, reisid, poliitilised toetused, heategevuse, stipendiumite ja
sponsorlusega seotud hüved. *37 Lisaks eristamisele peaks olema kindel
sellistest olukordadest teavitamise süsteem ja võimalus küsida nõu tööandjalt
või juhilt, kas konkreetne hüve on lubatud või mitte. Lubatus või lubamatus
võiks olla kindlaks määratud kas konkreetse hüve väärtuse või iseloomuga. Ettevaatlik
tuleks olla ka erinevate kliendiürituste korraldamisega, mistõttu tuleb silma
peal hoida turunduspraktikal.
Huvide konfliktiga seoses võiks eelkõige
määrata kindlaks isikute ringi, kelle puhul loetakse tehing tehtuks huvide
konflikti olukorras. Isikute ringi kindlaksmääramisel võib aluseks võtta
korruptsioonivastase seaduse *38 §-s 7 ja tulumaksuseaduse *39
§-s 8 sätestatu, ent seda isikute ringi võib vajadusel ka laiendada/kitsendada.
Lisaks oleks mõistlik määrata kindlaks ka tehingud, mida peetakse lubamatuteks
(ehk mille korral huvide konflikti jaatatakse), ja nende rahaline väärtus.
4.4. Vilepuhumine
Vilepuhumise *40 ühest
definitsiooni on keeruline anda. *41 Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni
(ILO) definitsiooni kohaselt on vilepuhuline lokulöömine (ingl whistleblowing)
praeguste ja endiste töötajate poolt teavitamine teiste töötajate illegaalsest,
ebaregulaarsest, ohtlikust või ebaeetilisest käitumisest või praktikast. *42
Ka Euroopa Liidu tasandil on eesmärgiks võetud vilepuhujate suurem kaitse ja
16. aprillil 2019 kiitis Euroopa Parlament heaks asjakohase direktiivi
eelnõu. *43
Kuna tegemist on Euroopa Liidu toimimise lepingu *44
artiklite 289 ja 294 mõistes seadusandliku tavamenetlusega, mis näeb ette, et
protsessi on Euroopa Parlamendi kõrval kaasatud ka Euroopa Liidu Nõukogu, siis
järgmisena liigub Euroopa Parlamendi poolt vastu võetud direktiivi eelnõu
hääletamiseks Euroopa Liidu Nõukogusse. Eelnevast johtuvalt on täna ebaselge,
kas ja millal tekib Euroopa Liidu liikmesriikidel direktiivi ülevõtmise
kohustus. OECD tungiv soovitus riikidele on see teema sellest hoolimata
esimesel võimalusel ära reguleerida *45 ning praeguseks on 11 Euroopa Liidu
liikmesriigis vilepuhumise regulatsioon ka vastu võetud (Eesti nende hulka ei
kuulu).
Eesti vilepuhumise regulatsiooni puudumine
ei takista aga ettevõtjal endal asjakohaseid meetmeid võtta. *46
Eeskuju võiks võtta näiteks Läti või Prantsusmaa vilepuhumise regulatsioonist.
Esiteks tuleks määrata kindlaks isik, kes ettevõtja seisukohast on vilepuhuja.
Peamine erinevus eri riikide vilepuhumise regulatsiooni vahel on see, kas
vilepuhujaks on töösuhtes olev isik, kes on saanud teavet tööülesannetega
seoses *47 ,
või on seda isikute ringi laiendatud. *48 Seega tasuks ettevõtjal kaaluda, kas
vilepuhujateks peetakse vaid töösuhtes olevaid isikuid või ka äripartnereid või
muu õigussuhte alusel ühinguga koostööd tegevaid isikuid.
Teiseks tuleks välja mõelda, mis kanalit
pidi info liiguks. Võib luua nii organisatsioonisisese vihjekanali (olgu
selleks siis eraldi e-posti aadress, usaldusisik, veebiportaal või abiliin) kui
ka kasutada selleks teenust pakkuvaid kolmandaid osalisi (nt audiitor- või
advokaadibürood). Lisaks on eri riikides olenevalt regulatsioonist loodud ka
spetsiaalsed organisatsioonid/organid, kes vilepuhujate nõustamisega ja teabe
vastu võtmisega tegelevad. *49
Kolmandaks peab olema tagatud ühingu sees
vilepuhujate kaitse ja kindlus, et info edastamise korral jääb info edastanud
isik, teabe sisu ja muu identifitseeritav anonüümseks. Lisaks peab olema
tagatud, et vilepuhumise tõttu ei öelda üles töö- või muud koostöölepingut.
Näiteks Läti seaduses on sätestatud põhimõte, et vilepuhujat ei tohi
vilepuhumise käigus esitatud teabega seoses süüdistada ka ärisaladuse hoidmise
kohustuse rikkumises, suunata teisele tööle või muul viisil represseerida. *50
5. Kokkuvõte
Käesoleva artikli eesmärk oli analüüsida 2015.
aastal jõustunud KarS § 371 kohaldamisala. Kuigi seda sätet
pole kohtupraktikas veel rakendatud, ei maksa alahinnata selle laiemat mõju.
Selle sätte üheks eesmärgiks on artikli autorite hinnangul luua
lisamotivatsioon ettevõtetele kuritegude ennetamiseks, samavõrd oluline on ka
sellega kaasnev õiguskindluse pakkumine.
Arvestades KarS § 371
eesmärki ning selle seost süü ja etteheidetavusega, saab asuda seisukohale, et
sättes kasutatud pädeva esindaja mõistet tuleb tõlgendada laiemalt kui seni
ning see peaks hõlmama ka keskastme juhte. Juhtivtöötajana § 371
mõttes tuleks käsitada vaid juriidilise isiku tippjuhtkonda. Pädeva esindaja
liigkitsas käsitus oleks vastuolus sätte eesmärgiga.
Tänaseni ei ole kohtupraktikas analüüsitud
ka küsimust, mida tähendab, et kuriteo toimepanemine oli juriidilise isiku
jaoks vältimatu. Artiklis asusid autorid seisukohale, et vältimatuse tähendust
tuleb avada (normatiivse) süümõiste valguses, mis sisuliselt tähendab etteheidetavust.
Vältimatu on kuritegu juriidilise isiku jaoks seega siis, kui ta oli rakendanud
piisavaid ennetusmeetmeid, mida oleks teinud (hüpoteetiline) sarnases olukorras
tegutsev keskmiselt hoolikas ettevõtja.
Märkused:
*1 2019
index of economic freedom. Estonia. The Heritage Foundation. Arvutivõrgus:
[Link] (09.09.2019).
*2 Graph
the data. Overall score. The Heritage Foundation. Arvutivõrgus:
[Link]
cnts=estonia&type=11 (09.09.2019).
*3 Mõiste judicial effectiveness määratlust vt Economic Freedom:
Policies for Lasting Progress and Prosperity. The Heritage Foundation.
Arvutivõrgus: https://www.heritage.org/index/book/chapter-2 (09.09.2019).
*4 RT I
2001, 61, 364; RT I, 19.03.2019, 30.
*5 Autorid tuvastasid kohtulahendite elektroonilise andmebaasi
(riigiteataja.ee) otsinguga vaid kaks kohtuotsust (kohtuasjad nr 1-16-9978/108
ja 1-16-2163/31), kus sellele paragrahvile on viidatud, kuid mitte
põhjalikumalt analüüsitud ega rakendatud.
*6 Positiivse üldpreventsiooni kohta lähemalt vt nt Karistusõigus. Üldosa.
J. Sootak (koost.). Tallinn 2010, lk 45.
*7 Vt nt M. Bogun. Juriidilise isiku karistamise eesmärgid ja nende
realiseerumist tagavad meetmed. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool 2015.
*8 Tuletatud ehk derivaatse vastutuse kohta lähemalt vt Karistusseadustik.
Kommenteeritud väljaanne. J. Sootak, P. Pikamäe (koost.). Juura 2015,
§ 14 komm. 2.
*9 Autorid kasutavad käesolevas artiklis „ettevõtet“ samas tähendusest kui
„juriidiline isik“.
*10 K. Eilart. Eraõigusliku juriidilise isiku kaitse omastamise, usalduse
kuritarvitamise ja erasektori korruptsiooni eest. Magistritöö. Tallinn: Tartu
Ülikool 2018, lk 6.
*11 L. Johannsen, K. H. Pedersen, M. Vadi, A. Reino, M-L. Sööt.
Private-to-Private Corruption. A survey on Danish and Estonian business
environment. Aarhus University, Tartu University, Ministry of Justice of
Estonia 2016, lk 18. Arvutivõrgus:
[Link] (09.09.2019).
*12 M.-L. Sööt. Justiitsministeerium. Korruptsioon Eestis 2016. Kolme
sihtrühma uuring: elanike, ettevõtjate ja avaliku sektori töötajate
korruptsiooniküsitluse tulemused. Tallinn 2017, lk 21. Arvutivõrgus:
[Link]
(09.09.2019).
*13 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne (viide 8), § 14 komm.
1.
*14 Seletuskiri
karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse
eelnõu juurde, 554 SE, lk 21. Arvutivõrgus:[Link]
(02.09.2019).
*15 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne (viide 8), § 32
komm. 1. Normatiivse süümõiste kohta vt lähemalt Karistusõigus (viide 6),
lk 438–439.
*16 P. Pikamäe. Kes on juriidilise isiku pädev esindaja karistusseadustiku
§ 14 mõttes? – Juridica 2010/1, lk 8.
*17 RT I 2008, 33, 200.
*18 Seletuskiri karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku
muutmise seaduse eelnõu juurde, SE 239, lk 3. Arvutivõrgus:
[Link]
(11.09.2019).
*19 Samas.
*20 Ordnungswidrigkeitengesetz, art 30 lg 1.
Arvutivõrgus:[Link]
(02.09.2019).
*21 A.
Lohner. N. Behr. Corporate Liability in Germany. Baker Mackenzie. Arvutivõrgus:
[Link]
(02.09.2019).
*22 Ungari
juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse aluseid vt Act CIV of 2001 on
measures applicable to Legal entities under criminal law. Arvutivõrgus:
[Link]
(02.09.2019).
*23 P. Pikamäe (viide 16), lk 5.
*24 Tallinna Ringkonnakohus on kohtuasjas nr 1-14-3730 asunud nt
seisukohale, et pädeva isiku esindaja mõiste rakendamisega soovis seadusandja
juriidilise isiku vastutuse eeldusi (oluliselt) laiendada kooskõlas altkäemaksu
alase töögrupi (Working Group on Bribery) soovitusega, sest seni
kehtinud normi sõnastus välistas juriidilise isiku vastutuse hooletuse korral
järelevalve teostamisel või lihttöötaja teo puhul.
*25 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne (viide 8), § 14 komm.
7.3.
*26 Nt kohtuasjades nr 1-17-948 ja 1-18-7051 on isik loetud korraga nii
juhtivtöötajaks kui ka pädevaks esindajaks.
*27 Vt nt RKKKo 3-1-1-9-05: „Kuna suurettevõtete puhul ei tegele tippjuhid
kõigi igapäevategevuses tõusetuvate küsimustega, vaid konkreetsetes
valdkondades delegeeritakse vastutus edasi, siis sellest tulenevalt võib
juhtivtöötajateks lugeda ka keskastme juhte, kellel konkreetses valdkonnas on
õigus teha iseseisvaid otsustusi ja sellega suunata juriidilise isiku tahet.“
*28 Madalamate astmete kohtupraktikas leiab siiski näiteid, kus pädevaks
esindajaks on loetud nt volitusel alusel juriidilist isikut esindanud isikut
(kohtuasjad nr 1-18-1978 ja 1-15-10817), projektijuhti (kohtuasi nr 1-18-7051),
äriühingu faktilist juhti (kohtuasjad nr 1-17-948 ja 1-18-5390), kauplusteketi
kategooriajuhti (kohtuasi nr 1-14-3730). Seevastu kohtuasjas nr 1-15-10817
leiti, et nt äriühingu vähemusosanik ei ole pädev isik, samuti ei piisa vaid
äriühingu nimel kolmandate isikutega suhtlemisest (kohtuasi nr 1-15-10993).
*29 Seletuskiri karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste
muutmise seaduse eelnõu juurde, 554 SE (viide 14), lk 21.
*30 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne (viide 8), § 39 komm.
7.
*31 Samas, § 39 komm. 12.
*32 N.
Aas. Hea majandusruum sünnib riigi ja erasektori koostöös. – Äripäev,
18.06.2014, lk 2. Arvutivõrgus:
[Link]
(02.09.2019).
*33 Korruptsiooni
kriminaalõigusliku reguleerimise konventsioon. – RT II 2001, 28, 140.
Arvutivõrgus:[Link] (02.09.2019).
*34 Vt nt RKKKo 3-1-1-33-16.
*35 Eetika
ja vastavuskontrolli programmide kohta vt nt Ethics and Compliance Programs.
Deloitte. Arvutivõrgus:
[Link]
(09.09.2019).
*36 Lähemalt nende kohta vt K. Eilart (viide 10).
*37 Good Practice Guidance on Internal Controls, Ethics, and Compliance.
OECD Council 2010, lk 2. Arvutivõrgus:
[Link] (02.09.2019).
*38 RT
I, 29.06.2012, 1; 13.03.2019, 96.
*39 RT I
1999, 101, 903; RT I, 19.03.2019, 108.
*40 Eesti
keeles kasutatakse vilepuhumise kõrval ka lokulöömise mõistet.
*41 Vt
vilepuhumise kohta eesti keeles nt T. Tiits. Rikkumisest teavitaja ehk
„vilepuhuja“ õiguslik kaitse töösuhtes. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool 2014.
*42 Mõiste “whistleblowing” definitsiooni vt ILO Thesaurus. Arvutivõrgus:
[Link] (02.09.2019).
*43 Euroopa
Parlamendi 16. aprilli 2019. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta
võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liidu õiguse rikkumisest
teatavate isikute kaitse kohta (COM(2018)0218 – C8-0159/2018 – 2018/0106(COD).
Arvutivõrgus:
[Link]
(02.09.2019).
*44 Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu
konsolideeritud versioon. – Euroopa Liidu Teataja C 326, 26/10/2012.
Arvutivõrgus:
[Link] .
*45 Committing
to Effective Whistleblower Protection. OECD 2016, p „Weaknesses of whistleblower
protection laws for the private sector”, lk 11. Arvutivõrgus:
[Link]
(02.09.2019).
*46 Ühing
Korruptsioonivaba Eesti on avaldanud põhjaliku tööriistakasti vihjeandmise
mehhanismide edendamiseks ettevõtetes, vt
[Link]
(08.09.2019).
*47 Läti
01.05.2019 jõustunud vilepuhumise seaduse „Trauksmes celšanas likums“ ingliskeelne
tõlge:[Link] (02.09.2019).
*48 S.
Pelicier-Loevenbruck, C. Dumel. Decrypting the New Whistleblower Law in France.
– Insight, 24.05.2017, lk 2. Arvutivõrgus:
[Link]
(02.09.2019).
*49 Läti „Trauksmes celšanas likums“ (viide 47).
*50 Samas,art 12.
*1 2019
index of economic freedom. Estonia. The Heritage Foundation. Arvutivõrgus:
https://www.heritage.org/index/country/estonia (09.09.2019).
*2 Graph
the data. Overall score. The Heritage Foundation. Arvutivõrgus:
https://www.heritage.org/index/visualize?
cnts=estonia&type=11 (09.09.2019).
*3 Mõiste judicial effectiveness määratlust vt Economic Freedom:
Policies for Lasting Progress and Prosperity. The Heritage Foundation.
Arvutivõrgus: https://www.heritage.org/index/book/chapter-2 (09.09.2019).
*4 RT I
2001, 61, 364; RT I, 19.03.2019, 30.
*5 Autorid tuvastasid kohtulahendite elektroonilise andmebaasi
(riigiteataja.ee) otsinguga vaid kaks kohtuotsust (kohtuasjad nr 1-16-9978/108
ja 1-16-2163/31), kus sellele paragrahvile on viidatud, kuid mitte
põhjalikumalt analüüsitud ega rakendatud.
*6 Positiivse üldpreventsiooni kohta lähemalt vt nt Karistusõigus. Üldosa.
J. Sootak (koost.). Tallinn 2010, lk 45.
*7 Vt nt M. Bogun. Juriidilise isiku karistamise eesmärgid ja nende
realiseerumist tagavad meetmed. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool 2015.
*8 Tuletatud ehk derivaatse vastutuse kohta lähemalt vt Karistusseadustik.
Kommenteeritud väljaanne. J. Sootak, P. Pikamäe (koost.). Juura 2015,
§ 14 komm. 2.
*9 Autorid kasutavad käesolevas artiklis „ettevõtet“ samas tähendusest kui
„juriidiline isik“.
*10 K. Eilart. Eraõigusliku juriidilise isiku kaitse omastamise, usalduse
kuritarvitamise ja erasektori korruptsiooni eest. Magistritöö. Tallinn: Tartu
Ülikool 2018, lk 6.
*11 L. Johannsen, K. H. Pedersen, M. Vadi, A. Reino, M-L. Sööt.
Private-to-Private Corruption. A survey on Danish and Estonian business
environment. Aarhus University, Tartu University, Ministry of Justice of
Estonia 2016, lk 18. Arvutivõrgus:
https://www.korruptsioon.ee/et/privatecorruptionstudy (09.09.2019).
*12 M.-L. Sööt. Justiitsministeerium. Korruptsioon Eestis 2016. Kolme
sihtrühma uuring: elanike, ettevõtjate ja avaliku sektori töötajate
korruptsiooniküsitluse tulemused. Tallinn 2017, lk 21. Arvutivõrgus:
https://www.korruptsioon.ee/et/korruptsioon-eestis-kolme-sihtruhma-uuring-2017-0
(09.09.2019).
*13 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne (viide 8), § 14 komm.
1.
*14 Seletuskiri
karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse
eelnõu juurde, 554 SE, lk 21. Arvutivõrgus: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/78433b29-8b2f-4281-a582-0efb9631e2ad/Karistusseadustiku%20muutmise%20ja%20sellega%20seonduvalt%20teiste%20seaduste%20muutmise%20seadus
(02.09.2019).
*15 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne (viide 8), § 32
komm. 1. Normatiivse süümõiste kohta vt lähemalt Karistusõigus (viide 6),
lk 438–439.
*16 P. Pikamäe. Kes on juriidilise isiku pädev esindaja karistusseadustiku
§ 14 mõttes? – Juridica 2010/1, lk 8.
*17 RT I 2008, 33, 200.
*18 Seletuskiri karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku
muutmise seaduse eelnõu juurde, SE 239, lk 3. Arvutivõrgus:
https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/d404e94e-ff0c-2b7d-69d1-ef7e11bc604e/Karistusseadustiku%20ja%20kriminaalmenetluse%20seadustiku%20muutmise%20seadus
(11.09.2019).
*19 Samas.
*20 Ordnungswidrigkeitengesetz, art 30 lg 1.
Arvutivõrgus: https://www.gesetze-im-internet.de/owig_1968/__30.html
(02.09.2019).
*21 A.
Lohner. N. Behr. Corporate Liability in Germany. Baker Mackenzie. Arvutivõrgus:
https://globalcompliancenews.com/white-collar-crime/corporate-liability-in-germany/#_ftn1
(02.09.2019).
*22 Ungari
juriidilise isiku karistusõigusliku vastutuse aluseid vt Act CIV of 2001 on
measures applicable to Legal entities under criminal law. Arvutivõrgus:
https://www.imolin.org/doc/amlid/Hungary/Hungary_Act_CIV_of_2001_on_measures_applicable_to_legal_entities_under_criminal_law.pdf
(02.09.2019).
*23 P. Pikamäe (viide 16), lk 5.
*24 Tallinna Ringkonnakohus on kohtuasjas nr 1-14-3730 asunud nt
seisukohale, et pädeva isiku esindaja mõiste rakendamisega soovis seadusandja
juriidilise isiku vastutuse eeldusi (oluliselt) laiendada kooskõlas altkäemaksu
alase töögrupi (Working Group on Bribery) soovitusega, sest seni
kehtinud normi sõnastus välistas juriidilise isiku vastutuse hooletuse korral
järelevalve teostamisel või lihttöötaja teo puhul.
*25 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne (viide 8), § 14 komm.
7.3.
*26 Nt kohtuasjades nr 1-17-948 ja 1-18-7051 on isik loetud korraga nii
juhtivtöötajaks kui ka pädevaks esindajaks.
*27 Vt nt RKKKo 3-1-1-9-05: „Kuna suurettevõtete puhul ei tegele tippjuhid
kõigi igapäevategevuses tõusetuvate küsimustega, vaid konkreetsetes
valdkondades delegeeritakse vastutus edasi, siis sellest tulenevalt võib
juhtivtöötajateks lugeda ka keskastme juhte, kellel konkreetses valdkonnas on
õigus teha iseseisvaid otsustusi ja sellega suunata juriidilise isiku tahet.“
*28 Madalamate astmete kohtupraktikas leiab siiski näiteid, kus pädevaks
esindajaks on loetud nt volitusel alusel juriidilist isikut esindanud isikut
(kohtuasjad nr 1-18-1978 ja 1-15-10817), projektijuhti (kohtuasi nr 1-18-7051),
äriühingu faktilist juhti (kohtuasjad nr 1-17-948 ja 1-18-5390), kauplusteketi
kategooriajuhti (kohtuasi nr 1-14-3730). Seevastu kohtuasjas nr 1-15-10817
leiti, et nt äriühingu vähemusosanik ei ole pädev isik, samuti ei piisa vaid
äriühingu nimel kolmandate isikutega suhtlemisest (kohtuasi nr 1-15-10993).
*29 Seletuskiri karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste
muutmise seaduse eelnõu juurde, 554 SE (viide 14), lk 21.
*30 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne (viide 8), § 39 komm.
7.
*31 Samas, § 39 komm. 12.
*32 N.
Aas. Hea majandusruum sünnib riigi ja erasektori koostöös. – Äripäev,
18.06.2014, lk 2. Arvutivõrgus:
https://www.aripaev.ee/blog/2014/06/18/hea-majandusruum-sunnib-riigi-ja-erasektori-koostoos
(02.09.2019).
*33 Korruptsiooni
kriminaalõigusliku reguleerimise konventsioon. – RT II 2001, 28, 140.
Arvutivõrgus: https://www.riigiteataja.ee/akt/78526 (02.09.2019).
*34 Vt nt RKKKo 3-1-1-33-16.
*35 Eetika
ja vastavuskontrolli programmide kohta vt nt Ethics and Compliance Programs.
Deloitte. Arvutivõrgus:
https://www2.deloitte.com/br/en/pages/risk/solutions/programas-de-etica-compliance.html
(09.09.2019).
*36 Lähemalt nende kohta vt K. Eilart (viide 10).
*37 Good Practice Guidance on Internal Controls, Ethics, and Compliance.
OECD Council 2010, lk 2. Arvutivõrgus:
https://www.oecd.org/daf/anti-bribery/44884389.pdf (02.09.2019).
*38 RT
I, 29.06.2012, 1; 13.03.2019, 96.
*39 RT I
1999, 101, 903; RT I, 19.03.2019, 108.
*40 Eesti
keeles kasutatakse vilepuhumise kõrval ka lokulöömise mõistet.
*41 Vt
vilepuhumise kohta eesti keeles nt T. Tiits. Rikkumisest teavitaja ehk
„vilepuhuja“ õiguslik kaitse töösuhtes. Magistritöö. Tartu: Tartu Ülikool 2014.
*42 Mõiste “whistleblowing” definitsiooni vt ILO Thesaurus. Arvutivõrgus:
http://ilo.multites.net/default.asp (02.09.2019).
*43 Euroopa
Parlamendi 16. aprilli 2019. aasta seadusandlik resolutsioon ettepaneku kohta
võtta vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv liidu õiguse rikkumisest
teatavate isikute kaitse kohta (COM(2018)0218 – C8-0159/2018 – 2018/0106(COD).
Arvutivõrgus:
http://www.europarl.europa.eu/doceo/document/TA-8-2019-0366_ET.html
(02.09.2019).
*44 Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu
konsolideeritud versioon. – Euroopa Liidu Teataja C 326, 26/10/2012.
Arvutivõrgus:
https://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:12012E/TXT&from=ET.
*45 Committing
to Effective Whistleblower Protection. OECD 2016, p „Weaknesses of whistleblower
protection laws for the private sector”, lk 11. Arvutivõrgus:
https://read.oecd-ilibrary.org/governance/committing-to-effective-whistleblower-protection_9789264252639-en#page13
(02.09.2019).
*46 Ühing
Korruptsioonivaba Eesti on avaldanud põhjaliku tööriistakasti vihjeandmise
mehhanismide edendamiseks ettevõtetes, vt
http://www.transparency.ee/cm/publikatsioonid/vihjeandmise-mehhanism-ettevottes-tooriistakast
(08.09.2019).
*47 Läti
01.05.2019 jõustunud vilepuhumise seaduse „Trauksmes celšanas likums“ ingliskeelne
tõlge: https://likumi.lv/ta/en/en/id/302465-whistleblowing-law (02.09.2019).
*48 S.
Pelicier-Loevenbruck, C. Dumel. Decrypting the New Whistleblower Law in France.
– Insight, 24.05.2017, lk 2. Arvutivõrgus:
https://www.littler.com/files/2017_5_insight_decrypting_the_new_whistleblower_law_in_france.pdf
(02.09.2019).
*49 Läti „Trauksmes celšanas likums“ (viide 47).
*50 Samas,art 12.