Jossif Stalini surma järel 1953. aastal algas
NSV Liidus muutuste periood, mis üldjoontes tähendas seni olulisel määral
repressioonidele toetuva poliitika mõningast leevenemist. See oli siiski
pealiskaudne. Muutused täitsid eeskätt uute võimukandjate võimu tugevdamise
eesmärki. Fundamentaalseid muutusi ei toimunud. Ühe partei ja ideoloogia
valitsemine jäi püsima, selle vastu astujaid karistati endiselt. Mõningane
sõnavabaduse suurendamine kestis vaid ajutiselt. Sisepoliitiliselt oli ehk
kõige mõjukamaks sammuks suure hulga asumisele ja vangilaagritesse saadetud
inimeste vabastamine. Ühtlasi likvideeriti sellega see suur osa
repressiivsüsteemist, mis tegutses salaja, õigussüsteemi väliselt ja mis
ilmselgelt ei vastanud isegi NSV Liidu enda seadustele.
Esimene suurem vabastamine toimus kohe
J. Stalini surma järel 1953. aasta märtsis amnestiaga ja hõlmas peamiselt
väiksemate kuritegude eest karistatud isikuid. Need olid teod, mis on
karistamisväärsed pea igas ühiskonnas. Järgnevalt hakati vabastama invaliide,
alaealisi, kompartei represseeritud liikmeid jt võimule vähem ohtlikke inimesi.
Selle järel jõuti inimesteni, keda on harjutud nimetama poliitilistel põhjustel
represseerituteks, kuid mis antud juhul on liiga kitsas määratlus. Teisisõnu
oli tegemist suure ringi inimestega, kelle hulgas oli suur hulk selliseid,
kesda õigusriigis kunagi ei karistataks. Neist suurem osa polnud isegi mingit
tegu sooritanud, rääkimata selle poliitilisusest. Neid represseeriti
sellepärast, kes nad olid, ja sellepärast, et NSV Liit sai niimoodi lahendada
teisi riigivalitsemise probleeme: isoleeris ideoloogiliselt vastuvõetamatuid
elanikkonnagruppe, hoidis ühiskonda hirmu alla, sai tasuta tööjõudu
looduslikult raskesti ligipääsetavates piirkondades loodusressursside
kasutuselevõtuks.
Inimeste vabastamine ja repressiooniotsuste
tühistamine toimus sotsialistliku seaduslikkuse taastamise ja sotsialistliku
seaduslikkuse rikkumise hukkamõistmise loosungite saatel. Kuigi nendel oli
rohkem sisu kui J. Stalini ajal, jäid need suures osas ikkagi tühjadeks
sõnadeks. Suurem osa vabastamisprotsessist jäi nagunii avalikkuse silme alt
välja. Võimuladvik poleks saanud täielikku seaduste täitmist endale lubada. See
olnuks liiga suur muutus. Nad olid kõik J. Stalini ajal karjääri teinud
ning vähemal või rohkemal määral repressioonide eest kaasvastutavad.
Avalikustamine ja seaduste täitma hakkamine oleks nende vastutusele võtmise
küsimuse üsna kiiresti päevakorda toonud.
Käesolev artikkel tutvustab juhtumit, kus
seaduste täitmisel piir ette tuli, ehk siis seda, kuidas võltsiti 1941. aasta
küüditamise alusakti andmeid.
Massiliste küüditamisoperatsioonide eeltööde
hulka kuulus formaalselt kõige tähtsama akti koostamine. See vormistati mõne
kõrgema riigivõimuinstitutsiooni aktina, kui sisulised ettevalmistustööd olid
tehtud. Sel moel anti operatsioonidele seaduslik ilme. Hilisemates dokumentides
käsitati seda formaalselt aktina, millest operatsioon alguse sai. Artiklis
kasutatakse selle dokumendi kohta nimetust „alusakt“, et mitte nimetada seda
seaduseks, sest alusaktid ei olnud avalikud ega tarvitsenud olla seadusega
kookõlas.
1941. aasta küüditamisoperatsiooni alusakt
on olnud pikalt ajaloolaste arutlus- ja vaidlusobjekt, sest üheselt sellisena
määratletavat akti ei ole olemas. Süvenemata detailidesse, võib tänapäeval
suure tõenäosusega järeldada, et sellist kehtivat akti ei koostatudki, ja seda
järeldust toetab ka artiklis kirjeldatav alusakti andmete võltsimine.
Koostati ainult Eestit, Lätit ja Leedut
puudutanud alusakti projekt, mida teadmata põhjustel kehtivaks aktiks – s.t
dokumendiks, millel oleks olnud liik, nimetus ja number – ei vormistatud.
Projekt on tänapäeval avaldatud ja pole põhjust kahelda selle autentsuses
(lisa 1). Projektis loetletud grupid represseeriti ka tegelikult, mis
tähendab, et sisuliselt juhindutigi alusakti projektist. Selline praktika oli
võimalik, sest NSV Liit ei olnud õigusriik.
Eesti NSV Siseministeeriumi fond Eesti
Rahvusarhiivis sisaldab kollektsiooni dokumentide, dokumentide koopiate,
õiendite ja statistikaga Eestist deporteeritud isikute kohta. Seal on ka üks
daatumita, kuid tõenäoliselt 1960. aastatest pärit, adressaadi ja koostaja
andmeteta trükitud leht 1941. aasta deporteeritute gruppide loeteluga,
pealkirjaga „Direktiiv Balti liiduvabariikidest, Lääne-Ukrainast, Lääne-Valgevenest
ja Moldovast sotsiaalselt võõra elemendi väljasaatmise kohta (lühikokkuvõte
ÜK(b)P ja NSVL RKN 14. mai 1941. a määrusest nr 1299-526ss).“ *2
Lühikokkuvõtte ja alusakti projekti sisu kattuvad ning vastavad ka elluviidule.
Need isikute grupid, keda planeeriti välja saata, ka saadeti. Probleem on selle
dokumendi pealkirjas, millele sulgudes viidatakse.
1. Eesti, Läti ja Leedu kohta koostatud
alusakti projekt puudutaski ainult neid kolme riiki. Lääne-Ukrainast ja
Lääne-Valgevenest ehk siis täpsemalt Poolalt 1939. aasta sõjas vallutatud alast
ning Moldovast ehk 1940. aastal Rumeenialt ära võetud Bessaraabiast ja
Põhja-Bukoviinast ei olnud alusakti projektis üldse juttu.
2. Lühikokkuvõtte pealkirjas viidatud numbriga
dokument oli tõesti olemas ja on tänapäeval avaldatud. Lühikokkuvõttega (lisa
2) kattuvad ainult kuupäev, dokumendi number ja dokumendi liik. Dokumendi
pealkiri on teine: „Kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide väljajuurimisest
Ukraina NSV lääneoblastites“ (lisa 3). Selle sisu vastab pealkirjale. Juttu on
inimeste väljasaatmisest alalt, mis enne kuulus Poolale ja mis liideti Ukraina
NSV-ga. Dokumendi viimases punktis antakse NSV Liidu Siseasjade
Rahvakomissariaadile (SARK) ja Riikliku Julgeoleku Rahvakomissariaadile ning
Valgevene Kommunistliku Partei sekretärile ülesanne analoogiliste abinõude
väljatöötamiseks Lääne-Valgevenes ehk siis sellel osal endisest Poola
territooriumist, mis liideti Valgevene NSV-ga. Sellest juhindudes koostati
samasugune määrus ka Lääne-Valgevene kohta. Ka see on tänapäeval avaldatud.
Eestist, Lätist, Leedust ja Moldovast ei ole kummaski määruses ühtegi sõna.
Järelikult klopsiti lühikokkuvõte kokku mitme akti andmetest: Ukraina NSV kohta
antud määrusest võeti dokumendi haldusandmed; Eesti, Läti ja Leedu kohta koostatud
alusakti projektist võeti sisu. Moldova kohta koostatud alusakti või isegi
selle projekti kohta andmeid pole. Samuti ei ole teada, kas lühikokkuvõte
saadeti ka teistele lühikokkuvõttes mainitud liiduvabariikidele.
Eraldi võetuna ei peaks ühe dokumendi vigaselt
koostatud refereering erilist tähelepanu pälvima. Eriliseks muudab selle
asjaolu, et lühikokkuvõtet kasutati pärast J. Stalini surma justkui
õiguslikult kehtiva dokumendina represseerimisotsuste põhjendatuse hindamiseks.
24. aprillil 1965 koostasid Eesti NSV
prokurör, ühiskondliku korra kaitse minister, Eesti NSV Ülemkohtu esimees ja
Eesti NSV KGB *3
esimees õiendi 1941. ja 1949. aastal väljasaadetud isikute kohta, mille eesmärk
oli tähelepanu juhtida väljasaatmisoperatsioonide nõrgale õiguslikule põhjendatusele.
Muu hulgas oli kirjas: „Eriasunike *4 rehabiliteerimiseks esitatud kodanike
kaebuste ja avalduste läbivaatamise praktikas on nende administratiivse
väljasaatmise põhjendatuse ja samuti nende suhtes objektiivse otsuse
langetamise aluseks võetud NSVL prokuratuuri selgitused, kuigi antud
selgitused ei ole väljasaatmist põhjendavad seadusandlikud aktid [artikli
autorite rõhutus].“ *5 Kollektsioon sisaldab ka paari NSV
Liidu prokuratuuri selgitavat kirja, mis on ilmselt need, millele õiendis
viidatakse.
Kaks aastat hiljem oli probleem endiselt
aktuaalne. 5. mail 1967 teatas Eesti NSV ühiskondliku korra kaitse
minister Valter Ani Eesti Kommunistliku Partei Keskkomitee sekretärile Johannes
Käbinile saadetud kirjas:
„Tegelikult nagu 1941. a., saadeti ka 1949. a.
Eesti NSVst välja lisaks eespoolmainitud kategooriatele [s.t needsamad, keda
mainiti lühikokkuvõttes – autorite märkus] ka teisi, kes ei kuulunud
väljasaatmisele. 1941. a. saadeti teiste hulgas välja endiste politseinike
pereliikmeid, kodanlike parteide mitteaktiivseid liikmeid, ohvitsere ja
1949. a. saksa okupantide käsilaste pereliikmeid, saksa armees teeninuid
jne., kelle väljasaatmiseks seaduslikku alust ei olnud.
ÜK(b)P ja NSVL RKN 14.
mai 1941. a. määrust ja sotsialistlikku seaduslikkust rikkudes lahutati
1941. a. väljasaadetud perekonna pead perekondadest, võeti ebaseaduslikult
kriminaalvastutusele ja karistati NSV Liidu SARKi juures asunud endise
Erinõupidamise poolt kõrgema karistusmäära või pikaajalise vabaduskaotusega.“ *6
14. mai 1941. aasta määruse all peab ta silmas
ikka sedasama määrust nr 1299-526ss või tegelikult siis käesoleva artikli
peamist objekti, selle nn lühikokkuvõtet.
Eesti NSV Ülemkohtu esimees Robert Simson
kirjutas 11. mail 1967 EKP Keskkomitee administratiivasjade osakonna ülemale
1949. aasta küüditamist käsitledes veelgi konkreetsemalt:
„Väljasaatmise aluseks olnud valitsuse määruse
puudumise tõttu, ei tea Eesti NSV Ülemkohus, kes kuulus ja kes mitte,
vabariigist väljasaatmisele, järelikult, nende asjade läbivaatamisel võib
esineda vigu. Eesti NSV Ülemkohus on pöördunud korduvalt NSV Liidu Ülemkohtu
poole palvega välja nõuda NSV Liidu valitsuse otsuseid antud küsimuses ja anda
vajalikke selgitusi. Meie järelpärimistele vastati vaid suuliselt, et NSV
Liidu valitsuse määruseid ei väljastata isegi NSV Liidu Ülemkohtule
[artikli autorite rõhutus]. Järelikult, on kujunenud täiesti ebanormaalne
olukord, kus ühelt poolt on kohtuorganid kohustatud kontrollima 1949. a.
väljasaatmise õiguspära, aga teiselt poolt, väljasaatmise aluseks olnud
dokumenti, kohtutele ei saadeta.“ *7
Olukorra absurdsuse paremaks mõistmiseks võib
lugeja ette kujutada olukorda, kus tänapäeval Eesti Vabariigi valitsus keeldub
Riigikohtule näitamast akti, mille alusel on kedagi karistatud, ja käsib tal
sellest hoolimata hinnata karistamise seaduslikkust.
Nendes andmetest nähtub, et Eesti NSV
Ülemkohtul, Siseministeeriumil ja prokuratuuril ehk asutustel, kes otseselt
pidid tegelema J. Stalini aegsete repressiooniotsuste revideerimisega (et
mitte öelda seaduslikkuse hindamisega), puudusid selle jaoks vajalikud
alusdokumendid. Nad said toetuda vaid üksikutele Moskva keskasutustest saadetud
selgitustele ja aktide refereeringutele, mille seas võis olla ka võltsinguid,
nagu näitab 1941. aasta küüditamisoperatsiooni alusakti nn lühikokkuvõte.
See sobib kokku J. Stalini surma järel
alanud repressiooniotsuste revideerimise tervikpildiga. Keskvõimu eesmärk oli
inimeste asumiselt ja kinnipidamisasutustest vabastamine, mitte nende suhtes
tehtud repressiooniotsuste seaduslikkuse hindamine. Väike osa otsustest ka
tühistati, kuid sellisel juhul ei lähtutud seaduslikkusest, vaid
põhjendatusest, s.t kuivõrd vastas repressioon selle kriteeriumitele, sõltumata
sellest, kas need kriteeriumid ise olid seaduslikud või mitte.
Me ei tea, miks kehtivat alusakti ei
koostatud, kuid vaadates 1941. aasta küüditamist laiemalt, koorub välja üks
võimalik seletus. 1941. aasta küüditamine oli tegelikult üks paljudest
küüditamisoperatsioonidest, mis korraldati 1939.–1940. aastal NSV Liidu poolt
annekteeritud aladel. Ka 1941. aasta Eestist küüditamine oli osa ühest suuremast,
12.–20. juunini 1941 toimunud operatsioonist, mis lisaks Eestile haaras ka
Läti, Leedu ja endised Poola ning Rumeenia alad. Selle operatsiooni kohta
avaldatud dokumentide seas leidub teisigi poolikult vormistatud dokumente.
Samuti torkab silma, et mõlemad teadaolevad alusaktid – lõpuni vormistatud akt
Ukraina NSV kohta ja projektiks jäänud alusakt Eesti, Läti ja Leedu kohta –
vormistati nn matrjoška-meetodil. Akt anti välja ühe piirkonna kohta ja teksti
sees lisati sellele piirkondi juurde. Ukraina NSV aktis anti korraldus
samasuguste meetmete väljatöötamiseks Valgevene NSV-s. Eesti, Läti ja Leedu
kohta koostatud alusakti projekt puudutas esialgu ainult Leedut, Eesti ja Läti
lisati trükitud projektile hiljem käsitsi juurde. Jääb mulje, et kas ettevalmistustööde
alguses polnud deporteeritavate grupid lõplikult kindlaks määratud või siis
muudeti esialgseid plaane. Võib-olla taheti operatsioon esialgu korraldada
ainult endisel Poola territooriumil, siis lisati sinna Leedu, seejärel Eesti ja
Läti ning kõige lõpuks Rumeenia alad. See seletaks, miks ei ole seni avaldatud
samasugust alusakti või selle projekti Moldova kohta.
Olukorras, kus deporteeritavate gruppide
lõplik koosseis jäi lahtiseks, ei olnudki mõtet anda uusi akte. Operatsiooni
sisulist ettevalmistamist ja elluviimist see ei seganud. Moskvast vaadatuna oli
tegemist ühe suure operatsiooniga ning kui 1950. ja 1960. aastatel tekkis
vajadus näidata operatsiooni seaduslikku alust, võidi leida, et Ukraina NSV
kohta antud määrus kui kõige esimene on selleks igati sobilik. Akti sisuline
mittevastavus probleeme ei valmistanud, sest dokumentide puuduliku vormistamise
pärast ei olnud vaja NSV Liidus õieti kellelegi aru anda. Samuti võis selle
taga olla keskvõimu hea näo säilitamise soov. Ei sobinud näidata, et inimeste
deporteerimiseks puudus igasugune seaduslik alus – isegi kui see teadmine
jõudis väheste inimesteni.
Alusakti võltsimine näitab J. Stalini
aegsete repressioonide hukkamõistmise piiratust ja nõukogude ühiskonnas
valitsenud õiguslikku absurdsust: isegi kõrgeimad kohtuorganid pidid toimunu
suhtes seisukoha võtma, omamata ülevaadet repressioonide aluseks olnud
alusdokumentidest. Kiire üleminek mitteõigusriiklikust ja riikliku vägivalla
suure osakaaluga ühiskonnast seaduse jõule rajatud ja riiklikust vägivallast
loobunud ühiskonda polnud võimalik. Represseeritute hulga ja vägivaldsete
riigivalitsemisviiside osakaalu oluline vähendamine järgnenud aastatel oligi
ilmselt maksimum, mida NSV Liit sel ajal endale lubada sai. 1950. aastatel
alanud J. Stalini aegsete repressiooniotsuste revideerimise protsess
sumbus tasapisi, saades uue hoo sisse alles 1980. aastate lõpus koos režiimi
kokkuvarisemisega.
Lisa 1. Projekt küüditamise korraldamiseks Eestis, Lätis ja Leedus (väljavõte
dokumendi esimesest poolest) [8]
Lisa 2. Lühikokkuvõte ÜK(b)P Keskkomitee ja NSV Liidu RKN 14. mai 1941. a
määrusest nr 1299-526ss [9]
Lisa 3. Kontrrevolutsiooniliste organisatsioonide väljajuurimisest Ukraina NSV lääneoblastites [10]
Märkused:
*1 Artikli aluseks on Meelis Maripuu ettekanne 35. õigusteadlaste päevadel
„Eesti Vabariik 100 – Kaasaegne riik“ Tartus 4. oktoobril 2018.
*2 Eesti
Riigiarhiiv (ERA) ERAF f. 17SM, n.5, s. 15, l. 21. ÜK(b)P – Üleliiduline
Kommunistlik (bolševike) Partei, NSV Liidu kommunistliku partei nimetus
aastatel 1925–1952. RKN – Rahvakomissaride Nõukogu, NSV Liidu valitsuse nimetus
aastatel 1917–1946.
*3 Ühiskondliku
Korra Kaitse Ministeerium – siseministeeriumi nimetus NSV Liidus aastatel
1962–1968. KGB – Riikliku Julgeoleku Komitee (vn Комитет государственной
безопасности), riigisisese julgeoleku tagamise ja välisluurega tegelenud
asutus NSV Liidus aastatel 1954–1991.
*4 Küla
suurusega eriasulad olid elamispaigad massioperatsioonide käigus asumisele
saadetud inimestele, keda nimetati eriasunikeks. Kohalolekut pidi tõestama kord
kuus komandandi juures allkirja andes, kes oli eriasulas ainuke riigivõimu
esindaja.
*5 ERAF f. 17SM, n.5, s. 15, l. 24.
*6 H. Sabbo. Võimatu vaikida. II. Tallinn 1996, lk 1059.
*7 Samas, lk 1087.
*8 История сталинского Гулага. Конец 1920-х – первая
половина 1950-х годов. Том 1.
Массовые репрессии в СССР. Москва 2004, lk 394.
*9 ERAF f. 17SM, n.5, s. 15, l. 21.
*10 История сталинского Гулага
(viide 8), lk 393.
*1 Artikli aluseks on Meelis Maripuu ettekanne 35. õigusteadlaste päevadel
„Eesti Vabariik 100 – Kaasaegne riik“ Tartus 4. oktoobril 2018.
*2 Eesti
Riigiarhiiv (ERA) ERAF f. 17SM, n.5, s. 15, l. 21. ÜK(b)P – Üleliiduline
Kommunistlik (bolševike) Partei, NSV Liidu kommunistliku partei nimetus
aastatel 1925–1952. RKN – Rahvakomissaride Nõukogu, NSV Liidu valitsuse nimetus
aastatel 1917–1946.
*3 Ühiskondliku
Korra Kaitse Ministeerium – siseministeeriumi nimetus NSV Liidus aastatel
1962–1968. KGB – Riikliku Julgeoleku Komitee (vn Комитет государственной
безопасности), riigisisese julgeoleku tagamise ja välisluurega tegelenud
asutus NSV Liidus aastatel 1954–1991.
*4 Küla
suurusega eriasulad olid elamispaigad massioperatsioonide käigus asumisele
saadetud inimestele, keda nimetati eriasunikeks. Kohalolekut pidi tõestama kord
kuus komandandi juures allkirja andes, kes oli eriasulas ainuke riigivõimu
esindaja.
*5 ERAF f. 17SM, n.5, s. 15, l. 24.
*6 H. Sabbo. Võimatu vaikida. II. Tallinn 1996, lk 1059.
*7 Samas, lk 1087.
*8 История сталинского Гулага. Конец 1920-х – первая
половина 1950-х годов. Том 1.
Массовые репрессии в СССР. Москва 2004, lk 394.
*9 ERAF f. 17SM, n.5, s. 15, l. 21.
*10 История сталинского Гулага
(viide 8), lk 393.