Kokkuvõte

Ütluste kogumisel on olulisel kohal ka nende tõepärasuse hindamine. Erinevalt üldistest intervjueerimise põhimõtetest pole seni välja töötatud teaduspõhist ja usaldusväärset metoodikat, hindamaks, kas intervjueeritava poolt edastatav info on tõene. On välja töötatud meetodeid, mille eesmärgiks on eristada tõeseid ja mittetõeseid (sealhulgas valelikke) ütluseid kas lauseehituse, sõnakasutuse või ka intervjueeritava käitumismustrite põhjal. Intervjueeritava käitumise puhul on levinud uskumus, et valet saab tuvastada konkreetsete mitteverbaalsete käitumisnähtude, näiteks pilgu vältimise või rahutute liigutuste põhjal. Sellised uskumused on tugevalt levinud nii ekspertide kui ka tavainimeste seas, kuigi nende kohta kogunenud empiirilised andmed viitavad pigem seoste nõrkusele või puudumisele. Selles artiklis antakse ülevaade levinuimatest mitteverbaalsetest käitumismustritest, mida intervjueeritavate ütluste tõepärasusele või valelikkusele viitavaks peetakse. Artikkel juhib tähelepanu üldlevinud uskumustele ja hinnangutele mitteverbaalse käitumise kohta, mida valdavalt üle tähtsustatakse. Teisest küljest aga tuuakse välja, kuidas žestid, millele laialdaselt vähe tähelepanu pööratakse, erinevad teistest käitumismustritest ning mille tõttu tasuks neile rohkem tähelepanu pöörata. Avatakse žestide keskset rolli erinevates psühholoogilistes protsessides, mis on tihedalt seotud kõne ja suhtlusega. Sellest tulenevalt arutletakse žestide jälgimise ja analüüsimise adekvaatsuse üle tõepärasuse hindamisel.

• õiguspsühholoogia
,
• tõendamine kriminaalmenetluses
,
• tõendid