Kokkuvõte

Professionaalse psühholoogia eriteadmised, väljendatuna selle ala spetsialisti arvamustes ja hinnangutes, võivad mõjutada õigusemõistjate arusaamu, hinnanguid ja lõppkokkuvõttes ka nende otsuseid. Paraku ei ole psühholoogia spetsialistide poolt esitatud hinnangute usaldusväärsuse tase ühtlaselt kõrge, vaid kõigub suurtes piirides. See sõltub nii kõne all oleva juriidilise menetluse ja seal kasutatava teabe sisust (sh tehioludest), tunnistajate, kannatanute ja süüdistatavate ütluste kui tõendite suhtelisest osakaalust kui ka psühholoogia valdkonnast, mille eriteadmistest jurist abi ootab. See artikkel pakub ühe psühholoogi faktilistel eriteadmistel ning erialasel intuitsioonil põhineva ülevaate psühholoogia eri valdkondade raames antavate hinnangute usaldusväärsuse varieeruvuse piiridest, rõhutades täpsetele eksperimentaalsetele mõõtmistele põhinevate psühhonoomiliste eriteadmiste väärtust. Sealjuures tuuakse esile nende eriteadmiste kasutamise olulisus heauskselt antud ebatäpsete ütluste avastamisel ja lahtimõtestamisel. Lisaks oma seisukohtade teoreetilisele põhjendamisele esitab autor näiteid võimalikest kaasustest, mis käsitletavat probleemistikku ilmestavad ning lõpetab artikli eelnevalt käsitletust tulenevate soovitustega psühhonoomia juurutamiseks Eesti õiguskorrakaitse süsteemis.

• õiguspsühholoogia
,
• tõendamine kriminaalmenetluses
,
• tõendid