Kokkuvõte

Kriminaalmenetluses on inimkäitumise analüüs ja selle prognoosimine pea igapäevane tegevus. Eestis tuleb kohtul teha prognoosotsuseid näiteks siis, kui otsustatakse kahtlustatava vahistamise üle; karistuse täitmisele pööramata jätmise üle, arvestades süüdistatava isikut; karistuse kandja ennetähtaegse vabastamise üle või kaalutakse inimesele karistusjärgse käitumiskontrolli määramist. Samuti tuleb prognoosida inimese käitumist sundravi kohaldamisel ning selle lõpetamisel raske psüühikahäirega isikute puhul. Kui lähtuda karistuse määramise eripreventiivsetest põhimõtetest, tuleks eespool nimetatud tegevuste puhul kaaluda kas varem määratud või võimalike edaspidiste sanktsioonide proportsionaalsust edaspidise õigusvastase käitumise paradigmas. Kuigi Riigikohus on pidanud vajalikuks korduvalt täpsustada, millistest asjaoludest kohtunik selliste prognoosotsuste tegemisel peaks lähtuma, ei ole autorite hinnangul tänini selge, kuidas täpsemalt ja milliseid tõendeid kasutades peaks kohus oma siseveendumuse kujundamisel lähtuma. Samuti ei ole tähelepanu pööratud soovitatud asjaolude või tegurite ennustusjõule retsidiivsuse osas, kuigi see peaks olema prognoosi kontekstis olulisim faktor. Käesolevas artiklis antakse ülevaade retsidiivsusriski hindamise olemusest, tõenduspõhistest alustest ja rakendamise võimalustest eeskätt tingimisi ennetähtaegse vabastamise näitel. Autorite eesmärk on tekitada laiem diskussioon, mis puudutab tõenduspõhise metoodika ja eksperdiarvamuse kasutamist prognoosotsuste tegemisel retsidiivsuse hindamise kontekstis.

• muud mõjutusvahendid
,
• karistusest vabastamine
,
• kriminaalmenetluse tagamine
,
• õiguspsühholoogia