Kokkuvõte

Artikkel annab tõenduspõhise ülevaate mittekaristuslikest sekkumistest, mida rakendati alaealiste õigusrikkujate suhtes Eestis pärast 2018. aastal läbi viidud alaealiste erikohtlemise reformi. Reformi eesmärk oli liikuda karistuslikult lähenemiselt mittekaristuslikule, käsitades alaealisi eeskätt abivajavate lastena, mitte kurjategijatena. Artikkel tugineb Siseministeeriumi tellitud 2024. aasta uuringule, mis analüüsis erinevate mittekaristuslike meetmete tõenduspõhisust, rakendamist ja tõhusust Eestis aastatel 2018–2023. Uuringu lähteallikateks olid kirjanduse ülevaated, intervjuud valdkonna spetsialistidega ning Politsei- ja Piirivalveametist saadud andmed. Uuringust selgub, et alaealiste õigusrikkumiste kujunemist mõjutavad mitmesugused tegurid, sealhulgas sotsiaalmajanduslik taust, perekondlik olukord, individuaalsed eripärad ja kogukonna keskkond. Kõige tõhusamad sekkumised – näiteks suulised hoiatused ja vestlused perega – on kohandatud lapse riski- ja arengutaseme järgi. Statistiline analüüs kinnitab mittekaristuslike meetmete kasutamise olulist kasvu: 2023. aastaks moodustasid need 65% kõigist rakendatud sekkumistest. Samas püsivad probleemid regionaalsete erinevuste, teenuste piiratud kättesaadavuse ning kohati ebapiisava asutustevahelise koostöö näol. Uuringu lõppjäreldus on, et reform on parandanud tulemusi, kuid edasised pingutused on vajalikud, et tagada lapsekesksete ning taastava õiguse praktikate järjepidev rakendamine kogu Eestis.

• järelevalve ja kontroll
,
• sotsiaalhooldusõigus