Sulge
Üha teravamalt on kerkinud küsimus usuorganisatsioonide tegutsemise vabaduse kohta, seda nii meil kui ka mujal. Sellesse on panustanud esmalt ikka ja jälle maailmas esile kerkinud äärmuslike organisatsioonidega seonduvad kuritarvitused ja muud intsidendid, samuti üha enam radikaliseeruvad hoiakud. Olgu siinkohal mainitud kasvõi näiteks satanistide, Jehoova tunnistajate, saientoloogide, vissarioonlaste, aga ka idamaiste gurude järgijate kuritarvituste ja manipuleerimise kohta aeg-ajalt avalikkuseni jõudvad hirmutavad lood. Ukraina sõda on toonud „kaevikusse“ aga ka klassikalise kiriku, kui õigeusu kiriku Moskva patriarhaat on asunud selge sõnaga sõda Venemaa poolel toetama ja isegi õhutama. See omakorda on toonud kaasa selle kiriku tegevuse keelamise Ukrainas. Eestis reageeris seadusandja Moskva patriarhaadi tegevusele 6. mai 2024. a avaldusega „Moskva patriarhaadi kuulutamisest Venemaa Föderatsiooni sõjalist agressiooni toetavaks institutsiooniks“, mis on küll teadaolevalt halduskohtus vaidlustatud. Kohalike õigeusu kirikute sidemed Moskva patriarhaadiga soovitakse läbi lõigata lisaks Eestile ka näiteks Lätis.
Kõik eelnev on ka meil toonud fookusse usuvabaduse ja usuorganisatsioonide tegutsemise vabaduse põhiseaduslike piiride küsimuse, mille teatud aspektide üle käesolevas artiklis mõtiskletakse. Täpsemalt tuleb juttu nii vabadusest usulisi ühendusi asutada ning nende organisatsiooni ja tegevust kujundada kui ka riigipoolse järelevalve piiridest kuni ühenduste tegevuse lõpetamiseni välja.