Kokkuvõte

Enamasti esitab võlausaldaja oma nõude selle aegumistähtaja jooksul. Ebatavalised ei ole aga olukorrad, kus nõue esitatakse alles pärast aegumistähtaja lõppu. Sel juhul annab nõude aegumine võlgnikule õiguse oma kohustuse täitmisest keelduda.

Samas ei pruugi nõude aegumine tuua võlgnikule kaasa täit kindlust, et ta võlausaldaja nõuet täitma ei pea. Teatud juhtudel võib hea usu põhimõte aegumisega kaasneva õiguskindluse üle prevaleerida. Teisisõnu võib aegumise kohaldamine olla hea usu põhimõttega vastuolus. Ka Riigikohus on sellisele lahendusele oma praktikas korduvalt tähelepanu juhtinud. Rõhutada tuleb, et hea usu põhimõtte alusel aegumise kohaldamata jätmine on siiski erandlik lahendus ja leiab rakendust pigem harva. Käesolevas artiklis just neile erandlikele olukordadele keskendutaksegi.

Artikli peamine eesmärk on selgitada välja põhilised ja üldised suunised, millele tuginedes võiks olla põhjendatud aegumise kohaldamata jätmine tulenevalt hea usu põhimõttest. Ühtlasi on seatud eesmärgiks jõuda üldises plaanis põhjusteni, miks aegumise kohaldamata jätmise küsimus on tõusetunud. Lähtekohaks on võetud peamiselt Eesti õigus ja Riigikohtu praktika. Kuivõrd hea usu põhimõtte kui aegumise kohaldamata jätmise õigusliku regulatsiooni eeskujudeks on Saksa ja Hollandi õigus, siis on viidatud ka sealsetes normides ning õiguskirjanduses toodud olulistele seisukohtadele. Artiklis analüüsitavad konkreetsed elulised juhtumid, mis aegumise kohaldamata jätmise küsimusega seostuvad, on valitud välja Riigikohtu praktikast, et illustreerida hea usu põhimõtte alusel aegumise kohaldamata jätmist.

• tsiviilõiguste teostamine